Kas "teine kirjaoskus" esimese asemele?
Vello Hanson
(Ilmunud Arvutimaailmas nr 8/94 kuni 1/95)
Selles rubriigis ei kavatse ma seekord kombekohaselt arutleda ühe-kahe üksiktermini teemadel. Tutvumine paljude riigikeelsete projektidokumentide, erialaartiklite, isetegevuslike tõlgete, firmaprospektide, reklaamitekstide jm selletaolisega näitab, et üksiksõnade varju kipub hoopis jääma
tehnika kirjakeel
tervikuna, sealhulgas arvutiala kirjakeel, aga ka kirjakeel kõige laiemas ulatuses. Ärgu slängi kõnelejad muretsegu, ma ei kavatse tungida nende alale, loodan aga, et nad ei püüa kirjakeelele peale suruda oma mängureegleid.
Oluline ongi eelkõige teadvustada endale keele mitmekihilisus (vt joonis 1). Kihid kattuvad osaliselt ja mõjutavad üksteist, kuid igas kihis on oma spetsiifilised mehhanismid ja seaduspärasused, mida ei saa teistele kihtidele mehaaniliselt üle kanda. Joonisel kujutatud kolme alumist kihti ei saa mingite "ametlike" reeglitega mõjutada, siin toimivad hoopis teatavad psühho-ja sotsiolingvistilised seadused.
Täpselt niisama mõttetud on kirjakeele täieliku "vabaksandmise" nõuded. Bernard Shaw on vabaduse kohta öelnud umbes nii: dinosaurustel oli vabadust palju rohkem kui meil, kuid selle eest polnud neil veevärki. Me ei soovi ometi oma keelele dinosauruste saatust?
Järjepidevus
on üks neid moesõnu, mida rohkesti kuritarvitatakse: enamasti kasutatakse teda järjekindluse tähenduses. Mina kasutan teda siin normaalses, st järjekestvuse tähenduses. Kultuuri järjepidevus on rahvuse eksistentsi põhitingimus.
Keelekasutuses tähendab järjepidevus eelkõige oma rahva senise keele tundmaõppimist, eelmiste põlvkondade loodud teatmeteoste ja muu kirjanduse kasutamist. Keelekorrastuses tähendab järjepidevus keelele omaste korrastusprintsiipide omandamist, selle töö jätkamist, mida sel sajandil on teinud J. Aavik, J.V. Veski, A. Saareste, hiljem H. Saari, R. Kull, T. Erelt jt ning rida tehnikaterminolooge, eriti H. Wõrk.
Järjepidevuse säilitamine nõuab enese harimist, võõrmõjude selekteerimise oskust, keelesüsteemi sobiva omaksvõttu ja moesaasta tõrjumist. Erialaspetsialist, kes ei tunne oma eriala emakeelseid teatmeteoseid, mh standardeid ja sõnastikke, ei oska kasutada entsüklopeediaid ega üldsõnaraamatuid, on oma emakeeles funktsionaalne analfabeet. Isaac Newton on öelnud: kui ta on näinud kaugemale kui ta eelkäijad, siis seetõttu, et ta on seisnud hiiglaste õlgadel. Hiljuti sõnas Brian Reid, et arvutialal ei seisa me enda eelkäijate õlgadel, vaid tallame nende varvastel. Niipalju siis järjepidevusest.
Kogu rahvas? Üldse mitte. Keele korrastamise õigus ja kohus lasub lisaks keelespetsialistidele ainult keele kasutajail, tehnika kirjakeele puhul niisiis tehnika kirjakeele kasutajail. Spetsialistil, kes emakeeles midagi ei loe ja kellel puudub emakeelne kirjalik väljund, ei ole kirjakeelega midagi pistmist.
Jälgisin suvel üht keelediskussiooni Eesti Internetis. Objektiivseid termini kõlblikkuse kriteeriume seal ei nimetatud, küll aga nõuti terminoloogia rahvalikkust. Pillasin arutajaile ühe skeptilise repliigi (vt artikli "Interneti irved" järel). Nüüd tuli üks väitlejaist välja uue kriteeriumiga: uue termini peavad heaks kiitma erialaspetsid. Muuhulgas pakuti isegi arutluse asendamist hääletamisega (kuidagi kurbtuttav menetlus!). Jäi ainult küsimus sellest, keda arvata spetside õilsasse tsunfti. Ometi peaks see ju lihtne olema: Interneti ingliskeelsete uudisegruppide hulgas on selliseid, mille kompetents on väljaspool kahtlust. Eesti keele tundmise nõuet ju ei seatud. Ingliskeelses grupis oleks vähemalt suurem šanss arvestada ISO/TC 37 soovitusi. Ah et mis see veel on? Oh ei midagi olulist, lihtsalt üks tuhandest pisiasjast, mida terminoloogil on tulnud teada.
Senine õnnestunud terminoloogiatöö on kõigis tehnika valdkondades sooritatud keelespetsialistide osalusel. Keelevõhiklik isetegevus on andnud ainult "Sidesõnastiku" taolisi hoiatavaid näiteid.
Turumajandusele turukeel?
Paraku on keelespetsialistide niigi nõrka häält üha vähem kuulda. Neil inimestel, kes vene ajal hoolitsesid meie emakeele järjepidevuse ja edasiarendamise eest, on üha vähem võimalusi keelesolkimisele vastu seista. Kui vene ajal sai erialakeelt reguleerida asjatundlike toimetajate kaudu, siis praegu, humanitaaride võimul olles, hoitakse toimetamise arvel kokku, sõnastike kirjastamine ei tasu end, ainus üldrahvalik keelefoorum on koos "Kultuurilehega" hääbumas. Keeleinstituudil puudub ühendus Internetiga. Selles võrgus ei ole praegu ühtki humanitaaralade uudisegruppi (kui mitte arvestada Jaak Vilo uudiseteenuseid). Praegu jääb mulje, et võrk on loodud võrguspetsialistidele vahendiks, mille abil saab arutada vahendeid, mille abil saaks paremini arutada vahendeid, ...
Keeleseadus nõuab küll eesti keele rakendamist, kuid ei defineeri mõistet "eesti keel". Teie koera eest viiel erineval viisil hoolitsejad võivad muretult nentida: "See on mulle parim". Mõnigi seadusega nõutud eestikeelne kaubajuhend paneb soovima teksti jätmist algkeelde.
Agurism contra nihilism
Võrgudiskussioonides, nüüd aga ka paberpublikatsioonides võib kohata teatud kildkonna ühe lemmikväljendina sõna "agurism". Tuletasin ta kasutusviisist definitsiooni: agurism on suvaline uudissõna, mille on loonud või aktsepteerinud keeleteadlased; kirjakeelne vaste on neologism.
On aga ka teistsuguseid definitsioone. joonisel 2 toodu on pärit ülikoolitatud (ma ei kasuta U. Aguri loodud sõna "kõrgharidusega", sellel on teine tähendus) ajakirjanikult. Tema keele sillerdavat ilu ja selgust võib lugeja analüüsida iseseisvalt. Ma ei puuduta ka tema artiklis sisalduvat arvutispetsiifilist, Mark Twain on kõik vajaliku öelnud lookeses põllumajandusliku ajalehe toimetamisest. Mind, Eesti Keele Instituuti ja maailma kõiki lingviste huvitab siin hoopis muu: meetod, mille abil saab eksimatult kindlaks teha, kas mingi "väärsõna" on loonud "Ustus Aguri välja mõeldud arvuti" või Johannes Aavik või hoopis Tõivulemb Assamallast seitsmendal sajandil.
Laiemas mõttes paistab agurism tähendavat korrektset kirjakeelt üldse. Selles mõttes loeb allakirjutanu end küll kindlalt aguristiks, kuid vastu tulles terminoloogia rahvalikkuse taotlejaile võtab kasutusele ühe rahvapärase termini. Nihilismi vene varianti on siinmail nimetatud pohhuismiks. Edasises läheb vaja terminit tähistama sellist russitsismi, mille ainus otstarve on teksti risustamine ja mille ainus teoreetiline põhjendus saab venekeelsena kõlada nii: "A mne poohhui, vsee tak piišut." Sellist keelendit võiks nimetada pohhujeemiks (vrd foneem, lekseem, semeem jne).
Kivi naabri kapsaaeda
Olen kahjuks sunnitud puudutama ühe teise arvutiajakirja keelt. Ärgu seda peetagu konkurentsivõitluseks, AM-i lugejaküsitlus näitab, et meie lugejaskonnad peaaegu kattuvad. Pealegi on too ajakiri mulle sisult ja kujunduselt väga sümpaatne; teda tehakse suurte ja asjatundlike jõududega.
Paraku hakkab arenenud keeleteadvusega inimesele vastu ajakirja lohakas keel. Ma ei mõtle siin hoopiski slängi ega kõnekeelt, need sobivad selle väljaande stiiliga. Näiteks mängude rubriik on kirjutatud mõnusas kõnekeeles, mis on siin täiesti omal kohal. Mul ei ole loomulikult midagi ka selle vastu, et mõne antiaguristi tekst kubiseb U. Aguri loodud või pakutud sõnadest (riistvara, tarkvara, kõrgkeel, teave jne); nahutati ju Onu Jossi ajal J. Aavikut tema enda loodud sõnadega.
Ma mõtlen hoopis selliseid artikleid, kus spetsialist teeb tähtsa näo ja püüab imiteerida kirjakeelt, tulemuseks on aga kantseliidi, russitsismide, pidz^in-keele ja õigekirjavigade veider segu. Umbes nagu nomenklatuuramehe parfümeeritud lokkide ja punkriietuse kombinatsioon. Kõrval pakub vigases keeles reklaam teenuseid tarkvara eestindamise alal.
Järgnev
näitematerjal
ei ole valitud näpuga näitama ühelegi üksikautorile ega ka sellele ajakirjale tervikuna. Need hädad on väga üldised ja neil on oma objektiivsed põhjused, mida üritan analüüsida järgmises numbris.
n Kantseliidile omane lauseehitus: toimub kaks olulist tegevust, tutvus toimus, kompresseeritakse (!) PC protsessori poolt, antud küsimuses
n Russitsismid lauseehituses: Ainsaks takistuseks asja laiaks levimiseks on (jedinstvennõm ... javljajetsja ...)
n Russitsismid sõnavaras: kaasaegsete masinate... (Puškini kaasaegsete? sovremennõi - 1. moodne, nüüdisaegne; 2. (kellegi, millegi) kaasaegne)
n Pohhujeemid: Kui tegemist on 256-värvise pildiga (Tõlge: Kui pilt on 256-värviline), mitmeid erinevaid meetodeid (razlitšnõje - 1. mitmesugused; 2. erinevad, lahknevad; enamasti aga lihtsalt parasiitsõna). "Tegemist on" (imejetsja delo s) tähendab normaalses eesti keeles midagi muud. Meie diktorite teadet kõrgvisiidist "Tegemist on Rooma paavstiga" tõlgendas venestamata eestlane nii, et püha isa oli võib-olla pisut ülemäära pruukinud armulauaveini ja kippus nüüd tänaval plikasid näpistama või metodistide palvemaja aknaid sisse loopima.
n Ühildusvead: enamus peavad lootma
n Ühikute kirjaviis: 3 Watti (3 James'i ennast?)
n Vene- või inglispärane või ka hoopis puuduv lauseehitus (näited läheksid pikaks)
n Massilised õigekirjavead
Kui aga spetsialist tõlgib termineid nii, et instruction (käsk) - instruktsioon (=juhis), combined (ühendatud, kogu-) - kombineeritud, product (toode) - produkt, control (juhtimine, reguleerimine) - kontroll, design (konstrueerimine; projekteerimine) - disain (=kujustuskunst), resolution (eraldusvõime) - resolutsioon (=otsus) - NB! Kõik need on üldtehnilised, mitte arvutustehnika terminid! - siis pole see enam tõlge, vaid
ajalehetõlge.
Seda kutseliste tõlkijate terminit seletavad ehk ajakirjandusest võetud näited paremini. Kui 50 aastat vene aega ei õpetanud meie ajakirjanikele selgeks vene keelt (alatasa võis leida "pruudi pilti rõngassaia (baranka) kohalt" jms), oleks naiivne arvata, et teiste võõrkeelte oskus tekib üleöö. Ma ei viita siin mingite uudismõistete edasiandmise keerukusele - nagu omal ajal NOU-HAU (know-how, oskusteave) - vaid raskustele kõige elementaarsema tekstiga: ikka ja jälle väljub kuninglik kaardivägi oma barakkidest (barracks, kasarmud) ning merehädalised toituvad küpsistest (biscuits, kuivikud), suurvürstinnast saab Suur Printsess jne.
Niisuguse keelehuumori kollektsionäärid teavad, et rikkalikult võib neid leida TV-kavadest: near misses (napilt mööda) - misside läheduses, lady killer (naistekütt) - naismõrvar, mysterious date (salapärane partner) - müstiline kuupäev, medicine man (teadjamees, hõimunõid) - ravitseja, tositarkoituksella (tõsiste kavatsustega; tüüpiline tutvumiskuulutuste tekst) - tõtt on minu loos, notorious (kurikuulus) - notar, Yes, sir! (Just nii!) - Jah, söör! jne.
Mingit väga algelise tarkvaraga masintõlget tunduvad oma subtiitrite valmistamiseks kasutavat meie kommertstelevisiooni kanalid.
Klõpsutage teler kasvõi viieks minutiks mõnele neist ning te saate teada palju uut ja huvitavat: gangster ähvardab kellelgi "kajakapõie välja rebida" (gull on kajakas, gall sapp), keegi küsib, kas "osta sellist kõlakat" (Do you buy it? Kas usud?), keegi tappis sõjas kellegi "Krauti" (sks. Sauerkraut on hapukapsas, see rahvustoit tõi inglise keelde sõimunime kraut, frits), keegi õppis "juhtimist" ja töötab nüüd "juhina" (ei öelda, et mitte auto- vaid orkestri-: conductor on dirigent). Hertsoginna peab enne lossi "joonestustuppa" (drawing room, saal) kõndimist "muutuma" (to change, ümber riietuma).
Ehk piisab, ajakirjal ei jätku ruumi tuhandikulegi näidetest.
No wanna work, wanna bang on keyboard
(signatuurideviis Internetist)
Kui "Arvutisõnastik" jõudis septembri algupoolel Küberneetika Instituudi infoserverile, kuulutasin ma ta edasiarenduse avatuks ning andsin kõigile võrgus tegutsejaile võimaluse esitada oma ettepanekuid muudatusteks ja täiendusteks, sealhulgas ka vastuvõtmatute terminite asenduseks. Sõbralikke ja neutraalseid vastukajasid tuli üsna palju, sõnastikku lehitseti serveri statistika andmetel päris hoolega, ka viies-kuues välisriigis.
Ettepanekuid ei laekunud.
(II osa algus)
Inseneri (see tinglik koondnimi tähistagu siin ka programmeerijat, süsteemianalüütikut, tehnikateadlast jne) keeleoskust ja -motivatsiooni mõjutavad lisaks subjektiivsetele ka mitmed objektiivsed asjaolud:
n kutse- ja sotsiaalpsühholoogilised tegurid
n hariduse struktuur ja kvaliteet
n üldine keelekeskkond ning seda mõjutavad ühiskonnaprotsessid
n eriala iseärasused, naabervaldkondade mõju
Järgnevas vaatleme pisut lähemalt nende mõjurite toimet meie oskuskeelele.
Psühholoogilised tegurid
Inseneri töö tulemus ei ole verbaalne, seetõttu ei ole verbaalne ka ta mõtlemisprotsess. See tähendab, et ta opereerib oma mõtetes mitte niivõrd sõnade kui teatavate abstraktsete kujunditega (skeemide, avaldiste jms struktuuridega), nii nagu muusik mõtleb helide terminites. Ta põhikeel on niisiis mitteverbaalne.
Loobun siinkohal ekskursist semiootikasse. Keele olemuse ning keele ja mõtlemise seoste kohta on meie raamatukogudes rohkesti kirjandust; huvilisele sobivad alustuseks näiteks [1] ja [2].
Mitteverbaalselt mõtlevad näiteks ka väikelapsed. Kolleeg oli suvel näinud paariaastast mudilast, kes osavalt Nortoni kataloogides navigeerides leidis vajalikud mängud ja pani need käima [3]. Protsess ei erine palju sellest, mida sooritab "lihtkasutaja" ikoone klõpsutades või pooleldi arusaamatuid võõrkeelseid menüüsid läbides.
Niisiis, inseneri töö iseloom ei soodusta ega arenda verbaalset keelekasutust, mille vajadus tekib alles siis, kui töö tulemust tuleb kirjeldada "inimkeeles". Selles faasis tekkivaid probleeme lahendavad firmad standardimise ja/või spetsialiseerimisega. N Liidus oli rõhk esimesel: standardid kirjutasid üsna detailselt ette tehnilise dokumendi teksti, jäi ainult "täita lüngad". Läänes on rõhk teisel võimalusel: rakendatakse kvalifitseeritud tõlki - dokumenteerijat (technical writer), kes teeb väljatööte arusaadavaks selle adressaadile. Eestis ei rakendata praeguses olukorras õieti kumbagi võimalust.
Oskuskeelt, eeskätt kõnekeelt, mõjutavad ka sotsiaalpsühholoogilised tegurid. Argoo on teatava rühma (asutuse, kutseühingu, huviklubi, sõpruskonna jne) atribuut, eristav tunnus, nagu on seda noorsoorühmade riietus, soengud, "kanoonilised" muusikavoolud jne. Ta peab eraldama, mitte ühendama nagu kirjakeel. Ta on ebastabiilne: USA noorteslängi eluiga oli juba 1960-il ainult kolm aastat [4]. Nii dünaamilisel alal nagu arvutustehnika ei püsi pikalt ka vanemate earühmade keelepruuk. Juba ainuüksi seetõttu ei saa släng olla arvestatav terminoloogia alus.
Rühmavaim on ka paari paketti pealiskaudselt tundval elementaarkasutajal - end lausvõhikule vastandades ütleb ta 386 kohta asjatundlikult, et see on "hea pill" jne. Elevandi liigitab ta heal juhul boamadude hulka ega saa aru, miks on vaja mitmesuguseid jalgade anatoomiat kirjeldavaid keerulisi sõnu. Ovaali piir joonisel 3 on piir tuntu ja tundmatu vahel. Mida lühem see on, seda vähem näib olevat asju, mida ei teata.
Haridus
Veneaegse tehnilise kõrgkooli õppekavas oli küll rohkesti "humanitaaraineid", kuid emakeelt seal ei õpetatud. Niisiis põhines spetsialisti kirjaoskus keskkoolis õpitul, hariduse valgus aga kahaneb võrdeliselt kauguse ruuduga nagu füüsikaline valguski. Läänes seevastu peetakse tulevastele inseneridele vajalikuks ainet, mille nimi võib olla näiteks technical communication vms ning mis õpetab koostama ja töötlema sisult, vormilt ja keelelt kultuurseid tehnilisi tekste. Ma ei ole täpselt kursis meie ülikoolides praegu toimuvaga, kuid kuuldavasti olevat TTÜ õppekavas midagi sellist - ainult et... inglise keeles.
Keeleliselt võimatuid diplomiprojekte olen näinud mitmeid. On õppejõude, kes peavad loenguid argoos, ei tunne ühikute standardlühendeid jne. Õppekavades võib üks ja sama aine eri instituutides kanda kolme-nelja eri nime. Kui veel lisada üha laieneva välismaal õppimise keelelised tagajärjed, võivad muulased varsti hakata õigustatult nõudma ka eesti soost kodanike keelelist atesteerimist.
Keskkool tegi vene ajal läbi mitmeidki vapustusi, mille ühisjooneks oli hariduse humanitaarelementide pidev kahanemine, lahjenemine ja moonutumine. Emakeeleõpetus on olnud valdavalt belletristikale orienteeritud, emakeelele ei ole muudes ainetes eriti tähelepanu pööratud, rääkimata juba aine keelelise spetsiifika rõhutamisest.
Kõrvalepõikena nendiksin, et ka eesti keeleteadus on seni valdavalt keskendunud ilukirjanduslikule tekstile, ignoreerides muid üha sagedamaid struktuure - tabeleid, skeeme, menüüsid, reklaamitekste, kaubajuhendeid jne - ning tegeldes oskuskeelega ainult terminoloogia tasemel. Praegu aga esitavad keeleteadusele uusi probleeme multimeedium ning võrgus juba ilukirjandussegi primitiivse lineaarse narratiivi asemele tungiv hüpertekst, mis on märksa paremas kooskõlas inimese tegelike mõtlemisprotsesside ja individuaalsusega.
Ladina keele
õpetamine keskkoolis likvideeriti ning kuuldavasti taastatavat see ainult gümnaasiumi humanitaarharus. Võin siiski nimetada vähemalt kolm põhjust, miks ladina keele lühike fakultatiivkursus oleks vajalik ka tehnikaharitlasele.
Esiteks tuleb inseneril vähemalt passiivselt osata vähemalt paari-kolme indoeuroopa keelt, nende õppimise alus on aga ladina keel. Germaani keelte hulka kuuluv inglise keelgi on üle võtnud 50% ladina keele sõnavarast, jätkates seda protsessi pidevalt. Ladina keele elementaarnegi tundmine kõigutaks ehk usku sellesse, et antiiktüvelised sõnad on eri keeltes sama tähendusega. Niisuguse eksiarvamuse näiteid (resolution/resolutsioon jt) tõin juba eelmises loos, kuid seda tuleb nähtavasti detailsemalt käsitleda.
Teeme ühe katse pisut vähem tuntud keeltega. Mida võiksid tähendada järgmised poolakeelsed sõnad: 1) na delegacje, 2) dewizy, 3) dywan, 4) lokator, 5) portfel? Ja rootsikeelsed: 6) fond (tehnikas), 7) index (tehnikas), 8) operatör, 9) personage, 10) rekvirant?
Kontrollige oma tabamusprotsenti:
Ega vist palju täkke ei läinud? Aga miks te siis arvate, et inglise keeles läheb, kui ette tulevad sõnad (vt ka loo eelmises osas tooduid), nagu actual (tegelik, jooksev, jne), application (rakendus), assign (omistama, kinnistama), authorization (sanktsioneerimine, volitamine), clock (taktgeneraator), compressed (tihendatud, komprimeeritud), diagram (enamasti: skeem), directory (kataloog), distribution network (majanduses: turustusvõrk), expert (asjatundja, spetsialist; harva: ekspert), fix (tihti: parandama), frame (kaader), functional specifications (tehnilised tingimused; tehnilised andmed), illegal (lubamatu), paragraph ([teksti]lõik), subject (teema, arutlusobjekt), technology (enamasti: tehnika, vrd nt "teadus ja tehnika" saksa, vene, soome jt keeltes), technique (meetod) jne, jne.
Ajalehekeelest leiaks näiteid muidugi tunduvalt rohkem. Näiteks usuvad kõik meie leheneegrid kaljukindlalt, et USA politseis on ainult ohvitserid (officer, ametnik); süsteemi mõttes võiks office olla alati ja eranditult staap.
Teiseks on antiikkeeled (kreeka ja ladina) olnud ka eesti keele uudissõnadega täiendamise kõige suurem ja loomulikum allikas. Terminoloogias vastab see ISO soovitustele, mille kohaselt tuleks võimaluse korral eelistada terminite rahvusvahelist kuju. Ladina keelest ilmajäetud põlvkonnad suhtuvad sageli antiiklaenudesse umbusklikult, olles aga valmis tarbetult üle võtma meie foneetikale võõrast materjali inglise keelest (mänedz^ment, imidz^ jms). Sageli kiputakse ladina tüvesid laenama mitte otse, vaid inglise (varem ka inglise ja vene) keele kaudu.
Tõelise anglomaania eest ei kaitse ka ladina keele oskus. Kümmekond aastat tagasi hakkasid arvutustehnikaga kokku puutuma mõned arstid; kesksel kohal oli imevärk "skänner", millest koguni pöördtuletati verb "skännerdama". Sellest oli "Sirbis" suur teoretiseeriv artikkel; kui aga tehnikaspetsid püüdsid piiksatada, et meie keeles on juba mitukümmend aastat sõna "skaneerima", siis seda ei avaldatud. Skännerdavad vist tänini. Ootasin tollal vägagi tõenäolist hetke, mil elektroonika jõuab mõnda elu valdkonda kolmeteistkümnendal tunnil ja Jaapanist, saades niisiis uueks nimeks erektoroniku.
Asi ei piirdu ainult sõnavaraga, harimatus on toonud eesti keelde uudse morfoloogilise nähtusena topeltmitmuse ("meediad", "graffitid" jt), analoogiliselt vene keeles tuntud moodustistele dz^insõ, šortsõ jt, kus inglise mitmusele lisatud vene oma peab rõhutama, et neil esemetel on ikka mõlemad sääred olemas. "Meediate" (meediumide) põhjenduseks on ilmunud isegi mingeid targutusi, "graffitide" (graffitode, eestindatult grafiitode) kohta pole veel näinud.
Kolmandaks, elementaarnegi ladina keele tundmine kahandaks ehk tekstide sagedat võõrsõnadega huupi garneerimist, mida tehakse nähtavasti lootuses vihjata enda professionaalsusele ja erudeeritusele. Efekt võib paraku osutuda vastupidiseks. Joonis 4, näidis 1: matemaatikatermin aditiivne tuleneb ladina verbist addo 'lisama', psühholoogiatermin adiktiivne aga verbist addico 'anduma, sõltuma'. Tühja sellest ühest tähest?! Aga kui nii, siis on ju ükskõik, kas lugeja peab teksti geniaalseks või näiteks... genitaalseks. Näidis 2: mida võiks tähendada kujund "sugukülm (frigiidne) sõnavara"? Ei eruta lugejat seksuaalselt? Lugegu selline lugeja siis "Sexerit". Tuttav psühholoog arvas, et kujund peegeldab üht-teist kirjutaja alateadvusest. Näidis 3: genereerima 'tekitama, esile kutsuma' on siin kasutusel vales tähenduses või siis on salmikeseks voolitud näited kattetud oletused, nagu üht-teist muudki selles liigutavas proletkultlikus manifestis (vt ka [6], [7], [8]).
Sõrmistikku, kuvandit ja suvandit ei genereerinud arvutimaailm [5]. Kuvand (ajalehekeeles "imidz^") ei ole arvutimaailmas isegi rakendust leidnud. Lõikepuhver tekkis tosina aasta eest programmeerijate hulgas sellistes kontekstides, mis lehemehel vaevalt küll kunagi ette tulevad. Niisiis, neljast kolm mööda. Aga mängudes ju nii ei saa? Bang! R.I.P. You're a loser! À propos, kui juba võõrkeeltest juttu, siis à la kirjutatakse graavisega, mitte akuudiga (eriti veel diakriitilisi märke puudutavas kontekstis); need erinevad küll ainult 90º, aga kas pole selline nurk tihtigi otsustav? :-) Kas pole see nurk reaal- ja imaginaartelje vahel?
Teatmeteoste
kasutamise osk(amat)us tuleks samuti panna eeskätt haridussüsteemi südametunnistusele. Kas 100 000 "Ene Gustavovnat" on jäänud ainult interjööri kaunistama? Ma ei näe jälgi nende kasutamisest. Küll aga on tulnud näha selliseid kurioosumeid: USA-s tekkinud uudse mõiste täpset seletust otsitakse tõlkesõnastikust, pealegi sisult ja vormilt juba ilmumisel aegunud Silvetist. Standarditud terminoloogiaga valdkondades püütakse ise kokku klopsida sõnaseletusi jne. Keskharidus peaks sisaldama vähemalt oskust orienteeruda põhilistes sõnastikutüüpides; vähendatagu selleks kas või grammatika ja tüüpfraaside tuupimist.
Aeg oleks jõuda ka N Liidus 1961. a kehtestatud SI-süsteemi ühikute ja nende lühendite tundmiseni, selleta Euroopa meid ei tunnusta.
(III osa algus)
Veneaegsest keelepärandist
vabanemise märke ei ole näha. Lihtsalt loitsimisega - asjade pealiskaudse ümbernimetamisega (peavalitsus ametiks, kaadriosakond personaliosakonnaks, atesteerimine sertifitseerimiseks), vene värgi kirumisega jne - suurt ära ei tee, kui keelehoole on nõrgenenud, mitmeid veneaegseid tendentse aga toidab läänepoolsete indoeuroopa keelte surve.
Okupatsiooniaegse keelesaasta võib üldjoontes taandada kahele nähtusele:
1) russitsismid vohavad keele kõigil tasanditel, süntaksist ja stilistikast foneetikani;
2) kantseliit on tunginud kirjakeele kõigisse sfääridesse, ka tehnikakeelde.
Russitsismide kasutamine on laienenud iga põlvkonnaga ning on loogiline, et noorimad on neist kõige rohkem nakatatud.. Kuulake näiteks tüüpilist raadiodiskori sõnavoolu: "Antud juhul on tegemist grupiga, kes on juba ammu-ammu väga-väga tuntud..."; sõna "bluus" hääldab ta venepäraselt: bljuuz (inglise aktsent see ei ole, inglise keeles puudub palataliseeritud "l"). Soovitan võrrelda diskori tüüpilist heliliseks muutunud sulg- ja susihäälikutega hääldust Moskva kraadede omaga, siis näete, et see kalamaja-kokni ei tule sugugi Läänest, nagu ehk arvab ta kõneleja. Ka intonatsioon muutub kohe tuttavaks, kui asendate ta teksti näiteks järgmisega: "Võstupajet naroodnõi artist Kazahskoi SSR Kurmangazõ Sagõrbajev". Eesti ainus kodumaal tegutsev foneetik Arvo Eek, kes praegu kirjutab rahvusvahelise kaaluga monograafiat, nendib eesti foneetika märgatavat muutumist viimase paarikümne aastaga. Pole siis ime, kui insener ei tea, kas õige on standardne või "standartne".
Tehnikakeele kõigi venepärasuste üleslugemine läheks pikale, viitan paarile olulisemale.
1. Tarbetud sufiksid, mille kõrvaldamist alustati juba enne sõda, tikuvad keelekorrastuse kiuste üha tagasi. Kui harjumuste asemel tugineda mõistusele, on plaanimine, optimeerima, minimeerima, sortima, jne ju otstarbekamad.
2. Mõttetu rõhk tagasilpidel mõneski võõrsõnas. Terminali on niisama vähe põhjust venepäraselt hääldada ja kirjutada kui sanitari (vrd ka terminaalseade ja sanitaararst). Praegu aga topivad pedantsed lehetoimetajad mu kolleegide artiklites sellele sõnale üht a-d juurde, uskudes 1976. a ÕS-i toimetajat R. Kulli, mitte aga 1991. a "Arvutisõnastiku" üht autorit R. Kulli. Kummaline on kuulda ka hääldust "transistor" noorema põlvkonna suust: kuuekümnendatel oli see tehnikavõhikute hääldus ja tähistas mitte pooljuhtseadist, vaid kanderaadiot.
3. Eksitavad bukvaaltõlked, nt plokkskeem (block diagram) vooskeemi (flow chart) tähenduses. Erinevalt vene keelest teevad nt inglise, saksa, prantsuse jt keeled vahet lülitusel (circuit) ja skeemil (diagram); pole ka ime (kirjutasin sellest juba 1988. a A&A-s): N Liidus ei tehtud kunagi erilist vahet plaanidel ja tegelikkusel. Niisiis, ärge usaldage neid firmasid, kes pakuvad "mikroskeeme" või "integraalskeeme" - nagunii need ei tööta. Vene keelest on pärit ka "trükkimine" ühtviisi nii prindi, trüki kui ka masinakirja tähenduses, "automatiseeritud" arvutipõhise või raal- tähenduses, sümbol (symbol) märgi (character) tähenduses jpt.
4. Tarbetu mitmus liitsõnades: "teadetetahvlisüsteem" jt, vrd tikutoos, teatetahvel, toiduainetööstus.
on keelekorrastajad vene ajal palju, kuid tulemusteta kirjutanud. Kaheksakümnendail arvas keegi noorematest humanitaaridest (Joel Sang?), et kantseliidiga ei tasugi võidelda, las ta käibib - siis on keele järgi kohe näha, kes on kes. Paraku ei ole see nii: kui kantseliit on imbunud mitte ainult oskuskeelde, vaid juba ilukirjandussegi, ei ole ta enam ammu bürokraadi atribuut. Niisiis tuleb taas selgitustega otsast alata.
Kantseliiti on ekslikult peetud mingiks bürokraatia oskuskeeleks. Seda ta tegelikult ei ole, ta on kutseargoo, erinevalt muudest argoodest aga kirjalik, mitte (ainult) suuline. Bürokratiseerunud ühiskonnas nakatab ta kiiresti ka "aparaadiväliste" asutuste juhtimistasandid ning levib massimeediumi kaudu kõikjale. Nõrga keeleteadvusega insener on kerge saak - ta peab kantseliiti normaalseks kirjakeeleks ja võtab sellest eeskuju.
Kantseliidi olemuse ja tunnuste selgemaks avamiseks pean kõigepealt rääkima
paarist keelekorrastuse mudelist.
Eesti keele süstemaatilise korrastamise esimese ja rahvusvahelises ulatuses üsna rohkesti viidatud mudeli lõi Valter Tauli [9], kes suutis sel alal minna kaugemale mitmest tuntud lingvistist (O. Jespersen, Ch. Bally, F. R. Blake jt). Alustuseks ütleb ta: "Keele hindamine ja korraldus eeldab teatud keele ideaali fikseerimist. Selle võib sõnastada vormis mis kehtib kõigi inimtoimingute kohta, näit. nii majanduses kui kunstis: Ideaalkeel on see mis minimaalvahenditega saavutab maksimaaltulemust.?
See vormel peaks insenerile vägagi arusaadav olema, opereerib ta ju pidevalt funktsionaalsuse ja hinna suhte ning muude analoogiliste kompromissnäitajatega.
V. Tauli mudel konkretiseerib ülalsõnastatud ideaali ja koosneb kolmest järjestatud printsiibirühmast:
1) selgus (printsiibid S1-S4),
2) ökonoomia (printsiibid E1-E5),
3) esteetika (printsiibid A1-A8)
ning reast lisatingimustest.
Need printsiibid võivad tunduda abstraktsetena, kuid näiteks terminite tasemel mõõtis selgust ja ökonoomiat Heido Ots [10] viie oskussõnastiku võrdlemisel tõestamaks, et suurem selgus ja ökonoomia saavutatakse terminikorrastuses suuremale keelte arvule toetudes.
Hoolimata kõigist voorustest ei ole see mudel päris järjekindel (osa printsiipe korreleerub) ja kõik ta komponendid ei ole raskusteta mõõdetavad. Liiasuse käsitlemisel ei arvestata kõneleja ja kuulaja infotaustade erinevusi (vrd [11], 3. ptk) ega tegeliku kommunikatsiooni ajatõkkeid, seetõttu loetakse liiasus automaatselt selgust tõstvaks.
Oma tõlkimis-, toimetamis- ja terminoloogiatöös olen ma tehnikakeele puhul rakendanud üht Tauli omast lähtuvat lihtsamat ja selgemat mudelit, mille kõik komponendid on suhteliselt kergesti mõõdetavad. Aluseks on võetud joonisel 5 kujutatud kommunikatsiooniprotsess: saatja koostab objekti (sündmuse, eseme jne) kohta sõnumi, st mudeli Ms, mis kirjeldab objekti olulisi jooni, ja edastab selle sidekanali (nt raamatu) kaudu vastuvõtjale, kes sõnumi põhjal loob objektist adekvaatse mudeli Mv.
Nüüd defineerin ma kolm järjestatud parameetrit:
1) selgus: mudeli Ms mudeliks Mv teisendamise hõlpsus, mõõdetav teisendusajaga tr, mis peab mahtuma ajatõketesse (see pole selgus V. Tauli mõttes!);
2) täpsus: mudelis Ms sisalduv informatsioonihulk objekti kohta (üldjuhul näib olevat raskesti mõõdetav, praktikas saab aga objekte spetsifitseerida maksimaalselt mõnesaja kaalutud atribuudiga);
3) ökonoomia: mõõdetav mudeli Ms edastamisele kuluva ajaga te (paksema raamatu kirjastamisele kulub rohkem aega).
Esteetika on välja jäetud kahel põhjusel: (1) tehnikakeeles on esikohal kommunikatiivne funktsioon, (2) esteetika formaliseeritud uuringud (mh [11]) kinnitavad disaini teooriast tuntud tõde: ilu = funktsionaalsus × vahendite ökonoomia (V. Tauli lähteprintsiip!).
Proovige ja te veendute, et neid kolme parameetrit
saab enamasti hinnata intuitiivselt, ilma keeruka kvantiteerimiseta.
Veendute ka selles, et üldjuhul on need kolm näitajat
vastuolus, nii nagu optimeerimiskriteeriumid ikka. See ei tähenda
aga, et keelend ei saaks olla halb kõigi kriteeriumide
seisukohalt. Ühe venekeelse ametliku kutsenimetuse saaks ju
ümber panna nii: "vee, praaga ja muu vedelsööda
torujuhtme kaudu etteandmise mehhanismide teenindamise operaator"
(jõudsite ikka lõpuni?), Tiiu Erelt aga teeb nii:
vedelsööda etteandja [12]. Viidatud
allikat soovitan tungivalt kõigil vene keele oskajail lugeda -
venekeelne pool on parimaid huumorikogusid, eestikeelne pool aga
näitab liigsete kommentaarideta, kuidas saab kultuurselt
termineid luua. Pakun järelemõtlemiseks ka ühe oma
terminitest: adekvaatesituse WYSIWYG-i
vastena.
Eelöeldu on rakendatav tehnikakeeles, mitte aga näiteks
juriidilises keeles:
kui tehnikakeeles võib täpsuse nõude sageli seada viimasekski (täpsuse võib anda kontekst, teine dokument jne), siis siin on täpsus esikohal ja muid kohti õieti polegi. Peamine on ju see, et kedagi kogemata seadusevastaselt kinni ei pandaks või vabadusse ei jäetaks; tühja sest selgusest ja ökonoomiast! Selgus saavutatakse lihtsalt sobivate remodelleerijate, st kogenud juristide abiga. (Pange tähele, et õigusnõuandlad ja advokaadibürood on alati ja kõikjal olemas olnud, tehnikanõuandlatest pole nagu kuulnud.)
Juriidilise täpsuse üks komponente on seadusetekstide ühesus. Terminid ja nende definitsioonid on ühesed, mitte nii nagu tehnikas, kus ISO ja IEEE võivad mingi mõiste defineerida pisut erinevalt. Juriidiliste terminitena fikseeritakse eranditult nimisõnalised mõisted (leidke nt 1978. a ilmunud "Õigusteatmiku" märksõnade hulgast mõni verb), seetõttu ei ütle jurist "röövis", vaid "pani toime röövimise" vms. Peame selle iseärasuse meeles, seda on edaspidi kasulik teada.
Jurist ei ütle ka "vehkis püstoliga", vaid "ähvardas püstolitaolise esemega"; ta ei ütle, et tapmise pani toime Vitja, kes tabati laiba juures, puss peos, vaid "tapmine pandi toime". Miks ma seda kõike räägin? Aga sellepärast, et juurakeeles on kantseliidi juured.
Läbiviimise organiseerimise teostamine
algas kohe, kui iga köögitüdruk tunnistati võimeliseks riiki juhtima. Ärksamad vene intelligendid, eriti aga keeleteadlikud juudisoost kirjanikud, tajusid kiiresti uue keele teket: Zoštšenko parodeeris seda juba nõukogude võimu algaastail.
Deverbaalsus on üks kantseliidi põhitunnuseid. Normaalse lause kõige aktiivsem ja informatiivsem element, verb, asendatakse deverbaali (verbi nimisõnalise vormi) ning abiverbiga - või abiverbi funktsiooni langenud verbiga "teostab", "sooritab", "toimub" vms. Vaadelgem ühest artiklist võetud lauset:
"Oluline märkus edasitoimetamise kohta oleks see, et ta toimub üle X ja Y kanali."
Tõlgime selle kõigepealt eesti keelde: Ennetusmehhanism edastab andmed kanalite X ja Y kaudu. Võrrelgem neid variante ainuüksi selguse üheainsa komponendi seisukohalt: tõlkevariandis on kesksel kohal verb edastama, mis määratleb lausega kirjeldatava protsessi. Alglauses on kesksel kohal abiverbi asetäitja toimub; kui palju sisaldab ta informatsiooni, kui on niigi teada, et alati "toimub" kõikjal midagi? Niisugust teksti sisu hägustumist taotleb bürokraat kantseliidiga (ala)teadlikult. Miks aga peaks seda tegema insener?
Parasiitfraasid on samuti kantseliidile tunnuslikult omased. Võrrelgem näitelause komponenti "Oluline märkus ... oleks see ..." tuntud kantseliidipilduri Mihhail Sergejevitši toodanguga ("Saamoje glavnoje, tovaarištši, v tom, što ..."). Tehnikakeeles tähendavad parasiitfraasid selguse ja ökonoomia langust.
Umbisikulisus, anonüümsus, ebakonkreetsus on kantseliidis väga olulised ning saavutatakse järgmiste tüüpvahenditega:
1. Ülalnimetatud deverbaalsus. Asendab tegelikku tegijat näitava aluse (ennetusmehhanism) formaalse alusega (ta, st edasitoimetamine). Võrrelgem lauseid (a) ja (b) joonisel 6: erinevus on mitte ainult selguses, vaid ka tehingu kirjeldamine täpsuses, seda aga eksdirektoril vaja ongi.
2. Umbisikuline tegumood: lause (c) annab niisama hea tulemuse kui (b). Indoeuroopa keeltes, sh vene ja inglise keeles on umbisikuline tegumood (või ta lähisugulane passiiv) tunduvalt levinum kui eesti keeles. (Miks, sellest tuleb juttu järgmises keelevestluses.) Tehnikatekstis on teda aga kõigis keeltes kasulik vältida. Vaadelgem näiteks lauset dialoogliidese kasutamisjuhendist: "Seejärel viiakse kursor järgmisele väljale." Kes viib? Kas kursor liigub sinna automaatselt või peab teda nihutama kasutaja?
3. Refleksiivverbid: variant (d) on asjaosalistele veelgi soodsam - tegijat polegi, auto turustus iseenesest. Ka tehnikatekstides kipuvad nt andmed tihtipeale ise edastuma, teisenduma, hävima, väljastuma jne. Need verbivariandid on vene keele eriline lemmik (võpolnjaajetsja, ossuštšestvljaajetsja jne). Mitte põhjuseta, nagu peatselt näeme.
4. Eufemismid ehk ümbernurgaütlemised: lause (e) kõlab ülevalt ja ajakohaselt, tehingus ei ole enam midagi kahtlast. Eufemismid kuuluvad vältimatult poliitikute ja müügiagentide repertuaari. "Interneti irved" lk 24 peaksid tõendama, et nähtus ei ole tundmatu ka arvutimaailmas. Võrgus liigub mitmeid teisigi eufemismisõnastikke mitmetelt elualadelt.
Kantseliidi toimet kommunikatsioonile illustreerib joonis 7.
Pangem tähele, et kantseliit ei ole mingi puhtnõukogulik ilming. Teda on kõikjal, kus on bürokraatiat. Ingliskeelsetes dokumenteerimisõpikutes ja -käsiraamatutes võib sageli leida juhiseid kantseliidi vältimiseks. Kantseliidi olemasolu objektiivseid põhjusi tuleb otsida
bürokraadi psühholoogiast.
Kommunistlikus ideoloogias oli tähtis koht töö jaotamisel füüsiliseks ja vaimseks. Nüüdisaegses infoühiskonnas on see jaotus üsna mõttetu: mille poolest on arvuti kaudu tööpinki juhtiva töölise töö füüsilisem kui arvuti abil detaili konstrueeriva inseneri oma? Hoopis mõttekam on töö jaotamine oskus- ja lihttöödeks. Selline jaotus eksisteerib nii tööliste (võrrelge USA automehaaniku palka ja prestiiz^i konveieritöölise omadega) kui ka valgekraede hulgas. Suures bürokraatiamasinas on rohkesti inimmutrikesi, kellel ei pea paberite sortimiseks kaustadesse olema erilisi oskusi. Töö prestiiz^i püütakse tõsta silmapiiril oleva eeskuju - kvalifitseeritud juristide - matkimisega.
Veelgi kaalukamad on sotsiaalpsühholoogilised põhjused, mis tulenevad N Liidu feodaalhierarhilisest juhtimisstruktuurist, telefoniõigusest, võimukandja karistamatusest. Seda aspekti on viimastel aastatel oma kirjutistes korduvalt käsitlenud Mati Hint. Ta juhib tähelepanu sellele, et refleksiivverbid (lause (d) joonisel 6) pidid moodustama süüdlaste kaitsekilbi - inimesed represseerusid, vangistusid ja tappusid kuidagi iseenesest ning keegi ei saagi selles süüdi olla. Niisugust kilpi vajab meie praeguses ühiskonnas mõnigi. Miks me peaksime neid matkima?
(IV osa algus)
Vabaduste aeg
on siis lõpuks käes. Wow! Kihutada limusiiniga mööda kesklinna kõnniteid, parkida murule, müristada kohvikus mobiiltelefoni (miks küll rahvas nimetab seda "debiilmolufoniks"?) tellimus poolele tonnile tsinkplekile! Tulistada isiklikust relvast isiklikku jalga! Kurss on kindlalt läände: põrandale lendab sihvkakoorte asemel näts ja seinu ehib kolmetähelise venekeelse asemel neljatäheline ingliskeelne sõna.
Keelemaastikku kujundavad nüüd uued tuuled:
n Vastupidiselt vene ajale võetakse võõrmõjud vabatahtlikult ja meelsasti omaks. Paradoks on aga selles, et inglise keel toetab mõnegi russitsismi vohamist. Pole ka võimatu, et mingi protestikultuur rajab oma slängi vene keelele, nii nagu Burgessi huligaanid [13]; miks mitte, on meil juba maavillased satanistidki.
n Prestiiz^ikas on äriedu, mitte haritus.
n Poliitikasse ja muudele tulusamatele aladele siirdunud kirjanike ja ajakirjanike paremiku asemele astusid... pehmelt öeldes, mitte just Nobeli preemia kandidaadid; täpsemalt öeldes ei oska enamik neist seda nimegi õigesti hääldada (ma ei ütle siin kiusu pärast õiget hääldust).
Üks meie päevalehti kirjutas hiljuti Pariisi "Pompidouri keskusest". (Toim. märkus)
n Keeleteaduse ja keelekorrastuse hääbumisest on juba olnud juttu. Uus nähtus on aga pidz^in-keele apologeetide avalikud rünnakud kirjakeele vastu.
n Tõlkevajaduste ja tõlkimisvõimete ränk disproportsioon.
JAEI
Valge mehe keeles õpitakse kõigepealt jaatama ja nõus olema (jess-jess, okei), peagi ununevad maakeelsed vasted igaveseks - algoritmiskeemidel ja tõlgitud kasutajaliidestes on jaatuse (jah, jaa) asemel krooniliselt sidesõna "ja" (and). U. Agur on sellest juba paar korda kirjutanud, kuid jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. OK-d aga peetakse juba lausa eestikeelseks ega tõlgita; heal juhul arvatakse, et see tähendabki "Kõik korras". Neile, kes kipuvad mu loo pealkirjas kirjaoskust ümber nimetama fondioskuseks, näitan siiski joonisel 8 üht võimalust tüüpiliste kasutajaliidese elementide eestindamiseks.
Ununevad juba sidesõnadki: tähenduses "teise nimega", alias, ei ole amerikanism aka (also known as) ju lühem kui kodumaine ehk (ma ei räägi siin võrguslängist).
"Arvuti omab eesti klaviatuuri". Vaevalt et kirjutaja selle lausega tahtis valgustada arvuti ja klaviatuuri vahelisi omandisuhteid; nähtavasti teatab ta lihtsalt, et arvutil on eesti klaviatuur. Seda kantseliidis koostatud ankeetide pideva täitmisega ("ei oma, ei kuulu, ei ole viibinud") õpitud vormi kinnistavad nüüd teised indoeuroopa keeled. Tõsi, J. Aavik tuletas have vaste "evima" sellestsamast inglise verbist; see sõna on siiski jäänud ilukirjanduse sfääri, tehnika ei ole nii sulnis.
Juhtigu need paar näidet tähelepanu tõigale, et nihkuma on hakanud sõnavarast märksa püsivamad keele elemendid. Juba on avaldatud "teoreetilisi" põhjendusi ingliskeelsete kõnekäändude bukvaaltõlkimisele: fraasist "oli niisugune kõlakas" ei õhkuvat niisugust originaali hõngu nagu "kuulsin seda läbi viinamarjapõõsa". Ühesõnaga, päike ei liigu neil päripäeva, vaid "kellaosuti suunas".
"Mitteeksisteerimine võiks ju ka mitteeksisteeriv olla" - nii vist kõlaks A. Alliksaare luulekogu pealkiri moekas tehnikakeeles. Erinevalt indoeuroopa keelte prefiksirohkusest on eesti keeles ainult kaks prefiksit, eitavad "mitte-" ja "eba-" (samuti eitav tehisprefiks "en-", "ep-" ei saanud elujõuliseks), sufikseid on aga kuhjakaupa. Eitusprefiksite vene ajal vohanud bukvaaltõlkimist toetab nüüd inglise non-, un-: mittelubatav (lubamatu), mitte-DOS keskkond (DOS-iväline keskkond) jne. Selle tendentsi teine toiteallikas on matemaatika terminoloogia, millest võetakse mehaaniliselt eeskuju.
Muide, kus "mitte-" on vältimatu, saaks ta asemel sageli kasutada "eba-", oli ta ju algselt samatähenduslik (vrd ebamugav, ebaselge, ebaseaduslik jne); hiljem antud tähendus "pseudo-" leidis rakendamist peamiselt bioloogia ja meditsiini terminoloogias.
Joonisel 9 on situatsioon A mõlemas keeles selge ja ökonoomne. Oletagem, et soovime situatsiooni B kirjeldamisel mingil põhjusel (teadete automaatse genereerimise hõlpsus vms) säilitada sõnade sama järjekorra. Eesti keeles ei teki sellega mingeid raskusi - vajalike käänete olemasolu võimaldab sõnajärje suurt paindlikkust. Morfoloogiliselt mandunud (käänded on haihtunud) inglise keel peab kasutama teisi vahendeid, mängu tuleb talle nii omane passiiv. Bukvaaltõlkija ei taju süntaksimehhanismide erinevust ja kirjeldab situatsiooni B inglise keele eeskujul pseudoeestikeelse lauseäbarikuga B1, mis sobib hästi kantseliidi uduga.
See näide peaks bukvalistidele midagi õpetama: keelesüsteemid võivad erineda, samu asju tuleb väljendada erinevate vahenditega. Programmeerijaile peaks see ju vägagi mõistetav olema.
Teine näide. Artikli kategooriat eesti keeles ei ole, seetõttu jäetakse artiklid lihtsalt tõlkimata või äärmisel juhul leitakse aseaine muude sõnaliikide hulgast (a = üks, mingi, suvaline; the = see). A. Saareste on aga näidanud [14], et artiklit saab edasi anda sõnajärjega. Võrrelgem kaht lauset, mis kirjeldavad olukorda pärast süsteemi avariid: (1) Fail läks kaduma, (2) Kaduma läks fail. On ilmne, et lauses (1) on mängus the file, lauses (2) a file.
Ülalnimetatud süntaktiline paindlikkus ei tähenda niisiis suvalist sõnajärge. Me tahame lauses mingit sõna rõhutada; kuhu me ta paigutame? Esikohale? Võrrelgem taas kaht lauset: (a) Oktoobris lõpetame me tehnilise projekti. (b) Tehnilise projekti lõpetame me oktoobris. Lause (a) rõhutab seda, mille kallal me sügisel oma pead vaevame, lause (b) aga käsiloleva tööjärgu tähtaega.
Mäntsälä kaudu Euroopasse
Turumajandus tõi kaasa tiheda suhtluse põhjanaabriga, kes juba vene ajal rikastas meie keelt tagide, pusade, tossude ja muude oma rahvarõivaste nimedega. Meie turumajanduse keskne institutsioongi kannab nüüd ajakirjanduses "täika" asemel nime "kirbuturg". Kunagiste sotside aatepärijad nimetavad end demariteks; nad sagivad ringi mersudes ja bemarites (Savo autotööstuse saadused?). Keegi pole nii sinisilmne, et müüks odavalt, ikka ainult soodsalt. Raadiodiskorit ei huvita enam loo populaarsus, peaasi et see oleks soositud (kelle soosik?), veel parem kui eriti soositud, küll siis kuulajagi peab sellest.
Einoh, asi pole sellest kinni, et oleksin soomlaste suhtes mustasukaline. Ma lihtsalt ei saa aru, miks on jäänud laenamata üks väga oluline ja meil vajaka jäänud sõna - julkkis. Praegu laseb salaviinakuningas või 150 häälega parlamenti pääsnud pisiametnik ajakirjandusel end nimetada prominendiks; rahvas ei suuda nii keerulist sõna hääldada ja ütleb "poriment".
Sõnalaenude allikas on meie sugulaskeel olnud alati, ka arvutiterminite korrastamisel. Kuvar tekitas kaua võõrastust ja teda tuli kaitsta "displey" (üks mitmest kohalikust kirjaviisist) vastu. Nüüd aga tikub naabri sõnu uksest ja aknast ka sinna, kus neid vaja pole: "kasutamissüsteem" (operatsioonisüsteem), "rajapind" (liides), "salasõna" (parool, märgusõna).
Olulisem on aga see, et turuporo keel (mitte soome kirjakeel) lammutab meie traditsioonilist pärisnimede kirjaviisi. Ma ei räägi jutumärkidest ega muudest eristusviisidest; nende kasutamist oli vaja ratsionaliseerida ja seda tehtigi [14]. Nende täielik kõrvalejätt on aga mõneski tekstis tekitanud kenakesti segadust. Ma räägin ühest teisest nähtusest - käänded hakkavad kaduma ja sõnu lükitakse kõrvuti, kuidas juhtub: "Pentium protsessor (protsessor Pentium, selle ladina sõna hääldus on muide "pentsium"), Sun arvuti (Sun'i arvuti), Nissan keskus (Nissani keskus või Nissan-keskus), Unix keskkond (Unixi keskkond) jne. Üks peapõhjusi näib olevat oskamatus võõrnimesid ja lühendeid käänata. Lööge siis ometi ÕS lahti ja lehitsege ta sabaosa. Ja, perrrkele, vaadake üldse, kuidas eesti keel välja näeb, kasvõi viidatud Saarestest [14]; I osa kirjeldab, milline ta siiamaani on olnud, II osa koosneb solkimata keele näidetest läbi aegade. Peaks näha olema, et erineb soome keelest.
Sulevarred ja muud varred
Tõlkimine on muutunud kvalifitseerimata tööks. Meie ainus tõlkeõpetuse raamat [16] jätab vaieldavaks küsimuse, kas erialakirjandust peaks tõlkima filoloog või erialaspets. Elu on sellele siiski vastanud üheselt: tõlkida suudab see, kes (1) saab aru tõlgitava teksti sisust, (2) on funktsionaalne kirjaoskaja oma emakeeles, (3) tunneb vajalikul määral võõrkeelt, sh tõlgitava eriala keelt. Ega autorid ometi tõsiselt usu, et tõlkida suudaks keegi, kes ei oska emakeelset erialateksti emakeeles ümber jutustada?
Võõrkeele õppimine kuulub erialaõpetuse koosseisu ja ka omal käel keelte õppimine pole midagi haruldast. Tehnikateadlaste hulgas on rohkesti polüglotte ja vene ajal tõlkisidki tehnikatekste peamiselt tehnikateadlased, õppejõud ja insenerid. Seevastu pole aga kuulda olnud, et mõni inglise filoloog omal käel omandanuks piisavad teadmised näiteks laevaehituse või pooljuhtseadiste tehnoloogia alal. Mäletan juhtu, mil "Bitti" tuli end tõlkijaks pakkuma äsjadiplomeeritud filoloogineiu. Temalt küsiti inglise keeles, kas ta masinal kirjutada oskab. "Yes, I'm a typewriter too," kõlas reibas vastus.
Nüüd on teised ajad. Filoloogipreili, keda on õpetatud lugema Dickensit ja kasutama Oxfordi intonatsiooniga malbeid konversatsioonifraase ("Kas Te armastate juustu?" - "Ei, ma ei armasta juustu, aga minu nõol on kolm pliiatsit. Üks neist on sinine."), relvastab end Silvetiga, avab oma köögis tõlkebüroo ja astub kartmatult suvalise kõrgtehnoloogia tandrile. Enamasti ei jõua ta tööd laiema avalikkuse ette. Vahel siiski jõuavad - alapealkirjaks võtsin reakese mälestusväärsest väliskaubanduslepingust - ja siis on ehmatus suur. Olen ise näinud, kuidas insenerid viskasid ära ühest end rohkesti reklaaminud tõlkebüroost saadud teksti ja tõlkisid ise; tekst sai konarlik, aga selle eest mõttekas.
Kontekstita tekstiga (spetsifikatsioonid, remondijuhendid, reklaamloosungidki) tuleb end pingutada professionaalilgi, meil aga tõlgib neid praegu iga poesell. Fidonoidid peaksid mõistma, millest jutt on - novembris saatis Urmas Purde nende võrku ühe väga iseloomuliku näidise ja seal on olnud teisigi. Mul ei jätku seekord ruumi, aga edaspidi hakkame selliseid turukeele saadusi regulaarselt luubi alla võtma ka meie.
Vene aja headest külgedest
kõnelemist ei peeta sündsaks, aga ma ei pääse sellest mööda. Kui me russitsismidest kubisevates tiraadides kuulutame kõlbmatuks kõik vene ajal tehtu, oleme pesuvee asemel välja visanud lapse.
Ma ei hakka siin rääkima keeleteadlaste ja -korrastajate saavutustest ja panusest meie kultuuri säilitamisse. Loetlen siin rohketest erialasõnastikest ainult mõned parajasti vaateväljas olevad. H. Kuldma toimetatud "Vene-eesti tehnika sõnaraamat". Kes seda pole kasutanud, ei tunne üldtehnilist terminoloogiat. Matemaatika, füüsika, keemia, elektrotehnika, valgustehnika, patendinduse, ehituse, merenduse, sõjanduse sõnastikud. Infosõnastik, kolm arvutisõnastikku.
Kas heita need üle parda ainult sellepärast, et üks keeltest on vene keel? Me ei saa selliseid sõnastikke enam niipea. Kogu see 50 aastat meist vabamal ja rikkamal Soomel ei ole midagi võrreldavat. Infosõnastiku ilmumisel tahtsid soomlased osta kogu tiraaz^i ja trükkida juurde soome registri. Arvutisõnastikuga oleks kordunud sama, kui uimasevõitu kirjastus oleks lepetest ja tähtaegadest kinni pidanud. Prohvet ei ole kuulus omal maal. Infosõnastikku analüüsis esinduslik pagulaseestlaste teadusfoorum ja andis talle kõrge hinnangu. Kodumaal ei ole arvutiala sõnastike kohta ilmunud retsensioonigi.
Lisaks teatmeteostele ilmus kenake hulk muud emakeele päevaprobleemide alast kirjandust. Populaarne oli 70-tel ilmunud värviliste kaantega sari, mille näidiseid on joonisel 10. Tiiu Erelti "Eesti oskuskeel", Lembit Abo käsiraamatud autoreile ja toimetajaile. Kõike seda oli vaja normaalse keele- ja kirjastamiskultuuri säilitamiseks. Millel siis hakkab põhinema uus kultuur? Paaril ärisõnastikul?
Ja veel vene keelest. See on suurepärane vahekeel - oli ju N Liit arusaadavatel põhjustel maailma suurim tõlkija, ta andis välja sadu sõnastikke, seejuures üsna kitsaste erialade haaval. Hoian pidevalt käepärast umbes 100 sõnastikku (kokku on tulnud kasutada umbes 300). Suur osa neist on venekeelsed. Inglise-vene polütehniline sõnastik sisaldab umbes 200 000 terminit. Mõelgem pisut selle arvu üle. Midagi niisugust ei ole pakkuda ühelgi teisel maal. Kõik need naljakad pisikesed Penguini erialasõnastikud kokku ei anna veel pooltki sellest. Ühtlasi pangu see arv mõtlema neid ugri-mugri-suuna pooldajaid, kes tahavad kõik terminid valmistada tuhandest argikeele sõnast. Vist ikka on mõnikord vaja ka keeleteadust kuulda võtta.
Mis keeles?
Mis keeles
viskab aborigeen bumerangi
vastu känguru niigi pehmet pead?
(Uno Laht)
Lammutada on kergem kui ehitada. Praegusel lammutamise ajal on kergem kaasa minna lammutajatega. Selle loo ilmumise ajaks on võib-olla juba lammutatud üks kirjaoskuse tugisambaid - Teaduste Akadeemia; Tõravere on võib-olla erastatud ufo- või astroloogidele, keeleinstituut grafoloogidele. Akadeemia "hiiglasliku haldusaparaadi" (koos koristajatega 23 inimest) alt vabanenud majja saab paigutada näiteks mõne ühepäevapanga.
Mis keeles hakkavad oma asju ajama lammutajate lapselapsed? Sügisel arutati Fidonetis eesti keele tulevikku; pessimistlikumad arvasid, et 200 aasta pärast selle kõnelejaid enam ei ole. Võib-olla. Elame ju suurte võimaluste maal.
(Lõpp. Keeleteema jätkub.)
1. Kristeva, J. Language the unknown. An Initiation into Linguistics. Columbia University Press, 1989.
2. Wright, G. H. v. Logiikka, filosofia ja kieli. Helsinki: Otava, 1975.
3. Ansper, A. Suuline teade, aug. 1994.
4. Toffler, A. Future Shock. London: The Bodley Head Ltd., 1970.
5. Erelt, T., Kull, R., Meriste, H. Uudis- ja unarsõnu. Tln.: Valgus, 1985.
6. Twain, M. Võhikud võõrsil. Tln.: ERK, 1963.
7. Lasteaed, O. Tähed peegelduvad pisut lõhestunud künast. - Rmt.: Laht, U. Paroodi-koodi-oodiaid. Tln., 1969.
8. Kiple, Ü. Haiguste ravi kontrollitud. Grafiito Harjumäe haigla seinal, 1988.
9. Tauli, V. Keelekorralduse alused. Stockholm: Eesti Raamat, 1968 (ingl.k.: Uppsala, 1968).
10. Ots, H. Kümme aastat ületuspõhimõtet. - Keel ja Kirjandus, 1977, nr. 6, lk. 582-587.
11. Moles, A. Art et ordinateur. Casterman, 1971.
12. Argal, A., Erelt, T., Torop, K. Vene-eesti kutse- ja ametinimetuste sõnastik. Tln.: Valgus, 1979.
13. Burgess, A. Clockwork Orange. Penguin Books, 1977.
14. Saareste, A. Kaunis emakeel. I - Lund: EKK, 1952. II - Stockholm: Vaba Eesti, 1959.
15. Kultuurileht, 16.09.1994.
16. Liivaku, U., Meriste, H. Kuidas seda tõlkida. Tln: Valgus, 1975.
©
Imprimaatur
Kõik
õigused reserveeritud