Arvi Tavast

Arvutiala oskuskeele olukorrast ja probleemidest

Magistriseminari ettekanne 29.03.2000.

1 Käsitlusala täpsustus

Et rääkida arvutiala oskuskeele olukorrast ja probleemidest, peaksin kõigepealt täpsustama, mida mõtlen siin arvutiala oskuskeele all.

Üsna sageli räägitakse arvutikeelest, mõeldes selle all kord arvutiala inimeste erialaargood, kord põgusalt arvutimängudega kokkupuutunud koolilaste slängi, kord arvutivõrkudes suhtlemisel kasutatavat niinimetatud kirjalikku kõnekeelt. Viimati käsitles neid kõiki segamini Sander Liivak Emakeele Kaitse Seltsi keelepäeval ja ülemöödunud nädala Sirbis.

Mina kitsendaksin käsitlusala tunduvalt, jättes kõigepealt vaatluse alt välja arvutite _abil_ suhtlemiseks kasutatava keele. Kile. See on nähtusena muidugi olemas, pealegi on ta oma materjali tehniliselt lihtsa kättesaadavuse ja stiililise omapära tõttu väga tänuväärne uurimisobjekt. Ta lihtsalt ei ole kuigivõrd arvutitega seotud.

Teiseks jätan täiesti kõrvale kõneldava keele, ka juhul, kui kõnelejad räägivad arvutitest. Selle kohta millegi ütlemiseks ei ole ma lihtsalt kompetentne.

Veel piiran oma käsitlusala situatsiooni nõudlikkuse järgi. Vaatan ainult sellist keelt, mis on kirja pandud kas lausa massitiraazis avaldamiseks või siis vähemalt mõeldud lugejale, kes ei kuulu kirjutajaga samasse tsunfti. Sellega jätan kõrvale näiteks märkmed, mida programmeerija iseenda või mõne kolleegi jaoks paberile paneb. Ühesõnaga, räägin arvutiala oskuskeelest.

Igaks juhuks peaksin ka täpsustama, mida mõtlen arvuti all: see ei ole ainult laua peal seisev ekraani ja klaviatuuriga kast, millega saab mängida ja teksti töödelda, vaid laiemalt - igasugune piisavalt keeruline ja arukas mittebioloogiline objekt. Ka näiteks raamatupidamistarkvara või GSM-võrk. Kui räägin arvutialast, siis mõtlen seda tegevusala, mis katab umbes andmetöötluse ja side.

2 Miks siis just arvutiala?

Kile. Kuna mina olen tulnud keele juurde arvutialalt, mitte vastupidi, siis minu jaoks on see küsimus tarbetu. Kuid ka tõelisele filoloogile võiks arvutiala nii mõneski mõttes huvitav olla kui üks suhteliselt omanäoline oskuskeelevaldkond.

2.1 Lai levik

Üks arvutiala omapära on lai levik. Laia levikuga üldhuvitavaid alasid on veel, näiteks meditsiin või autondus. Erinevus on selles, et kui näiteks meditsiiniga tegeleb oskuskeele aktiivset kasutust nõudval tasemel kitsas ja kõrgelt haritud seltskond, siis arvutitest kirjutajate hulk on palju suurem ja hariduslik koosseis palju kirjum. Pole üldse ebatavaline, et laps õpib arvutiga mängima enne kui lugema ja selline arengu tasakaalustamatus edasise elu käigus ainult süveneb.

2.2 Lihtne avaldamine

Üks paljudest asjadest, mille arvutid on lihtsaks teinud, on oma tekstide levitamine. Muidugi on arvutimüüja ja automüüja võimalused põhimõtteliselt ühesugused, aga tehnika praeguse leviku juures on arvutiala inimesed praktikas tehnikaga siiski paremini varustatud. Ühesõnaga, olukord ühtlustub varem või hiljem, aga praegu veel on arvutialal avaldamisvõimalustega mõnevõrra lahedam kui mujal.

2.3 Muutub kiiresti

Kolmas arvutiala spetsiifiline omadus on tema kiire muutumine. Muutub kõnealune teema ise, mis nõuab sama kiiret kaasatulekut ka oskuskeele sõnavaralt. Muid keele komponente muutuste kiirus õnneks ei tundu mõjutavat.

2.4 Objekti nimi objektile peale kirjutatud

Arvutialal on väga sageli tähistatava objekti nimi objektile peale kirjutatud (nagu näiteks kasutajaliidese nuppudel) või on koguni objekt oma nimest praktiliselt eristamatu (nagu näiteks menüükäsud). Meie praeguses seisus on see kõik paraku inglise keeles. Seega teeb kirjade pidev nähtavalolek inglise keele mõju tugevamaks, kui see on teistel aladel.

3 Probleemid

Ettekande pealkiri on küll olukorrast ja probleemidest, aga eks mu jutt ikka peamiselt probleemide ümber käib. Millega kõik korras on, see pole ju huvitav.

3.1 Moesõnad

Kile.

3.1.1 Ilmuvad äkki

Need üsna hägusa tähendusega sõnad ilmuvad ootamatult, enamasti reklaamivahust ning tähistavad alguses veel realiseerimata tooteid ja tehnoloogiaid. Moesõnastada võidakse ka varem täpset tähendust kandnud tehnikatermin, samuti võidakse proovida mõni moesõna tagantjärele täpse definitsiooniga varustada, aga sellel pole mingit tähtsust nende jaoks, kes moesõna tema moodsas tähenduses kasutavad. Moesõnastatud ehk täpsest tähendusest vabastatud on isegi arvväärtusi - nt väide, et kuvaadapter on n-bitine, ei tähenda tehniliselt mitte midagi.

3.1.2 On moes

Moesõnu korratakse kommertstekstides nagu mantrat. Kuna parajasti moesolev sõna tuleb vägisi toppida kõigisse ettetulevatesse tekstidesse, olenemata nende teemast, siis järeldub sellest paratamatult tema tähenduse edasine hägustumine.

3.1.3 Raske tõlkida

Mis siis moesõnadega valesti on?

3.1.3.1 Vastet vaja kiiresti

Nagu öeldud, ilmuvad moesõnad väga järsku. Hea on, kui tõlkija asjahuvilisena loeb oma eriala uudiseid ka niisama, ilma tõlkevajaduseta, siis on vähemalt asja umbkaudne sisu veidi varem tuttav. Aga kui palju selliseid tõlkijaid on? Normaalne tõlkija seisab ühel õhtul järsku silmitsi tekstiga, mis sisaldab talle täiesti tundmatu sisuga väljendit, mida üheski sõnastikus ei ole, tähtaeg on järgmisel hommikul ja küsida ei ole kelleltki. Erinevus nendest aegadest, mil legendi kohaselt samamoodi öösel imeti pastakast lunohodi vasteks kuukulgur, on massiteabe monopoli puudumine. Ühe ja sama sõna kallal vaevleb umbes samal ajal veel üsna mitu tõlkijat; üksteist nad ei tunne, igaüks jõuab erineva tulemuseni ja ühelgi pole piisavalt jõudu oma lahenduse läbisurumiseks.

3.1.3.2 Tähendus peab olema sobivalt ähmane

Vaste leidmist raskendab see, et sageli pole esimeste tekstide põhjal umbeski selged moesõna tähenduse niigi ähmased piirid.

Asja teeb raskemaks inglise keele vabameelne ümberkäimine sõnaliikidega - sageli pole reklaamtekstis esmapilgul isegi seda võimalik tuvastada, mis sõnaliiki mõni konkreetne moesõna tuleks tõlkida.

3.1.3.3 Vaste peab olema moes

Erinevalt vaste otsimisest tavalisele ratsionaalsele tehnikaterminile on moesõna puhul lisaraskus selles, et ta peab käibeleminekuks ka sihtkeeles kõlama nii hästi, et võiks saada mantrana korratavaks moesõnaks.

Erinevalt paljudest tõlkijatest hoiavad tehnikafirmade suhtekorraldajad (st tõlke tellijad) ennast kindlasti ala arenguga pidevalt kursis. Neile on moesõna selleks ajaks juba tsitaatlaenuna omaseks saanud, kui tõlkija oma öiste pingutuste tulemusega lagedale tuleb. Sellises olukorras on tõlkijal, eriti kui ta oma lahenduses väga kindel ei ole ja kuskilt tuge pole leidnud, väga raske suhtekorraldajaga vaielda. Viimane on enamasti üsnagi enesekindel oma tsitaatlaenu eelistamisel ja naeruvääristab kõiki tõlkekatsetusi üsna agressiivselt.

Nii juhtubki sageli, et moesõnad käibivad enamasti ka meil ingliskeelsetena või minimaalselt mugandatutena, isegi juhul, kui igati sobiv vaste on tegelikult ammu olemas. Tegelikult tuleks täpne olla ja tunnistada, et olemasolev vaste päris igas mõttes siiski ei sobi - stiiliväärtused on erinevad. Ingliskeelse variandi prestiiz on oluliselt kõrgem.

Markantne näide on side. Eesti Telekom ja ta tütarettevõtted ütlevad selle kohta "telekommunikatsioonid", mis on vastava inglise moesõna täht-täheline tõlge. Mul on kunagi peaaegu õnnestunud Arvutifirmade Assotsiatsioonile selgeks teha, et Kompuutri-messi pikas pealkirjas võiks telekommunikatsioonide asemel olla side. Telekomi firmad olid selle peale ähvardanud messil mitte osaleda.

Nii lohisevadki telekommunikatsioonid pea kõikjal edasi. Kui lohisev sõnahiiglane ära tüütab, siis saabub aeg ökonoomiaprintsiibi rakendamiseks, sõna lühendatakse ja saadakse telekom. Seda on juba näha olnud.

Tõsi küll, leidub ka vastupidiseid näiteid omasõna kasutamisest tähenduste hägustamise algmaterjalina. Näiteks digitaalallkiri, mis nüüd seadustati, on seni olnud digitaalsignatuur, kusjuures ka digitaalallkiri on lähedases kontekstis kasutusel olnud. Detsembris kehtima hakkava digitaalallkirja seadusega nimetati digitaalsignatuur ümber digitaalallkirjaks ja digitaalallkiri elektronallkirjaks.

3.1.4 Kaubamärgid

Arvutialal on ingliskeelses maailmas levinud komme mitte tähistada uusi nähtusi terminitega, vaid panna neile nimed, mõnikord neid nimesid isegi kaubamärkidena kaitstes. Nimesid pannakse ka sellistele nähtustele, mille puhul see meie kultuuriruumis üsna imelik tundub, näiteks tarkvaratoote funktsioonidele. Pildi teeb segasemaks komme kasutada suurt algustähte ka terminite puhul, umbes määrava artikli funktsioonis. Nii ei ole tõlkijale (halvemal juhul ka tõlke tellijale) sageli teada, kas tekstis suurtähelisena kasutatud sõna tohib tõlkida või mitte. Pahatihti jäävad nad igaks juhuks tõlkimata, mis jällegi risustab tulemust.

On esinenud juhtumeid, kus suurtähestatakse ja kaubamärgiga kaitstakse sõnu või sõnaühendeid, mis on sama toote eelmises versioonis olnud tavalised terminid ja sellistena seal ka eesti keelde tõlgitud (nt Pivot Table MS Office'i kontekstis). Sellel konkreetsel juhul õnnestus tellijale auk pähe rääkida, et jätame eesti keelde ikka termini alles ja kaubamärgi üksnes lisame sulgudesse, kuid alati ei tarvitse klient nii leplik olla.

Omaette nähtuse moodustavad meile harjumuspäratu suurtähe- ja kirjavahemärgikasutusega kaubamärgid nagu WordArt, dBase, barnesandnoble.com. Kas näiteks viimane tuleks lause alguses kirjutada suure või väikese algustähega? Kas käänata ülakomaga, sidekriipsuga või ilma mingi kirjavahemärgita?

3.2 Eestikeelsed tooted

Alguses mainisin, et kirjad toodetel on meie praeguses olukorras enamasti ingliskeelsed. See väide peab tõesti paika enamasti. Leidub ka näiteid eesti keelde tõlgitud tarkvarast ja juhenditest.

3.2.1 On tõlgitud:

3.2.1.1 Kile. Raamatupidamisprogrammid

Raamatupidamisprogramme on esiteks niikuinii vaja üsna põhjalikult Eesti seadustega kohandada, mille käigus siis pole tehnilise realisatsiooni mõttes kuigi suur lisakulu ka tõlkimine ette võtta. Ja teiseks on raamatupidamisprogrammid praktiliselt ainuke tugeva konkurentsiga sektor tarkvaraturul. Eestikeelsust kasutati alguses konkurentsieelist pakkuva vahendina ja nüüdseks on kõik arvestatavad tegijad seda teed läinud. Keeleline tase on ebaühtlane.

3.2.1.2 Vaba tarkvara

Teine suur eestikeelsuse kiire levimisega silma paistev ala on tasuta levitatav tarkvara, näiteks mõned Linuxi kasutajaliidesed ja meiliklient Pegasus. Neid on tõlkinud entusiastid oma vabast ajast. Korduvalt on pakutud, et kui huvilised olemas, tõlgime siis kommertstooted ka ära, kuid selline hobitegevus ei lähe kommertsfirmade puhul läbi nende firmade hiiglasliku bürokraatiarägastiku tõttu. Pegasus näiteks on ühe konkreetse inimese kirjutatud ja tõlkimise kokkuleppe saamiseks piisas tõlkijatel minu teada paari kirja vahetamisest autoriga. Linuxi juppide puhul pole üldse vaja kelleltki luba küsida, nende litsentsis on juba ette lubatud igasugune arendus- ja täiendustegevus. Pea ainus tingimus on, et tulemuse eest ei tohi raha küsida.

Vaba tarkvara on teoorias väga hea asi, kõik probleemid lahenevad justkui iseenesest - keegi kuskil teeb ära, sest talle lihtsalt meeldib seda teha. Suures maailmas, kus hobi korras tarkvara arendajaid on sadu ja tuhandeid, asi tõesti paistab töötavat. Aga praktiline kogemus justnimelt seoses tõlketegevusega eesti keelde on paraku natuke teistsugune. Tõlkijaid on vähe, ühe konkreetse inimese ajapuudusel või huvi kadumisel ei leidu töö jätkajat. Huvitavat asja suure hurraaga alustada on alati põnevam kui pisiasjades lõpule viia, mistõttu neid huvikadumisi kipub küllaltki sageli ette tulema. Nii ongi pea kõik seni teadaolevad projektid kuidagi poolikud, viimase versiooni juures ripub juba pikka aega silt, et kui aega saan siis kindlasti uuendan.

3.2.1.3 Suurte firmade infosüsteemid

Suurtel firmadel, kellel on sadu kasutajaid, on alati olnud võimalus oma sisemised infosüsteemid eesti keelde panna ja seda on enamasti ka tehtud. Ma ei ole neid palju näinud, aga need, mida olen näinud, on enamasti keele poolest üsna nadid olnud.

3.2.1.4 Microsofti toodete osi

Microsoftilt on praegu eesti kultuurikeskkonna tugi uuematel operatsioonisüsteemidel (see tähendab klaviatuuripaigutust, kuupäeva- ja rahavorminguid jne), Office'i karp ja käsiraamat, ning eesti speller ja tesaurus Office'i toodetele.

Kuigi Microsofti vihkamine ja tema toodete boikoteerimine kuulub arvutialal hea tooni juurde, ei saa kuidagi mööda ka kasust, mida tema lokaliseerimispoliitika on meile toonud. Nad üldjuhul teavad, mida teevad, ja see tähendab muuhulgas üsna rangeid keelelisi nõudmisi. 1995. aastal, kui esimese raamatu tellimus tuli, siis oli see tegelikult meie tõlkijatele esimene kokkupuude lääne tehnilise tõlke kultuuriga. Tase oli muidugi veel algeline ja meile tehti tugevaid tehnilisi ja majanduslikke järeleandmisi, millest järgmiste versioonide juures on tasapisi loobutud.

Milles aga ei tehtud mingeid mööndusi, oli sisuline pool. Esimese raamatu jaoks koostas Vello Hanson üksikasjaliku sõnastiku ja stiilijuhendi, millest on üldjoontes edukalt kinni peetud ka järgnevate versioonide tegemisel. Kõik raamatud on läbinud eraldi tehnilise ja keelelise toimetamise.

Miks ma ühe totra kommertsfirma tootejuhendist nii pikalt räägin? Sellepärast, et see on üks väga levinud ja mõjukas toode. Oma levikuga ja suurfirma autoriteediga, ning ilmselt ka sellega, et üldiselt ei teata, kes on tõlkijad, on ta kõvasti aidanud levitada keskmisest veidi korrektsemat oskuskeelt. Kui alguses üritasid kohalikud kirjastajad veel midagi konkureerivat välja pakkuda, näiteks terminoloogia mõttes, siis praegu seda naljalt enam ei leia. Kõik kopeerivad üsna ustavalt turuliidri keelekasutust.

Kile. Neid keeli on maailmas 38, mille jaoks Office mingil määral lokaliseeritud on. Microsoft pole muidugi mingi autoriteet keele alal, küll aga on ta seda majanduse koha pealt. Et üks teadaolevalt äri ajada oskav firma on eesti keelt pidanud nende 38 maailma keele hulka kuuluvaks, millesse tasub oma raha paigutada, pole minu meelest küll üldse halb tulemus.

Üks erand selles nimekirjas tegelikult on - baski keel, mille jaoks lokaliseerimist on Baskimaa omavalitsus rahaliselt toetanud. Meie riigi infopoliitika otsustajad pole vaatamata asja korduvale arutamisele võimalikuks pidanud üht kommertsfirmat niimoodi teistele eelistada, seetõttu oleme nimekirjas esialgu tärniga, koos riikidega, millest tegelikult kipume end paremaks ja arenenumaks pidama. Tegelikult on nad meile alles hiljaaegu järele jõudnud, sest meil on Office 2000 juba kolmas sellises ulatuses lokaliseeritud versioon, aga näiteks ülejäänud Balti riikidele alles esimene. Kui 1995. aastal alustasime, olime baskidega ühe pulga peal ja lõunanaabritest kaugel ees.

Mõned aastad tagasi prooviti korraks valitsusele selgeks teha, et tuleks vähemalt riigihankekonkurssidel seada tingimuseks eestikeelne kasutajaliides. Ka sellest ei ole seni midagi välja tulnud. Jõuvahekord tarkvaramonopolide ja eesti riigi vahel on esialgu selline, et riik soovib igati hoiduda endast tugevamate ärritamisest.

3.2.1.5 Mitmesugused juhendid

Üha enam tuleb ka muude toodetega kaasa eestikeelseid juhendeid, mille kvaliteet on siiski äärmiselt ebaühtlane. Näiteks Hewlett-Packardi printerijuhenditest leiab vaid paar pisemat küsitavust, aga Olympuse digikaamerate juhendid koosnevad tervenisti lauslollusest. Oki printeritega on selline naljakas lugu, et iga mudeli juhend on eri tõlkija tehtud ja taseme ühtlusest on nende puhul kohatu rääkida. Mõni eksemplar on seejuures päris kõlbulik.

Loomulikult on eesti keeles kohalike toodete reklaamid ja juhendid. Nende keskmine tase on üldiselt kõrgem tõlkejuhendite keskmisest ja paraneb pidevalt. Kui tõlkejuhendi tüüpiline probleem on selles, et tõlkija pole asja sisust aru saanud, siis kohalikud tekstid on, vastupidi, asjatundjate koostatud. Kuid nemad ei ole jälle kirjakeelega kuigi suured sõbrad.

Umbes sarnaselt kohaliku toote juhendiga võiks iseloomustada ka keskmist eestikeelset arvutiõpikut ja -käsiraamatut.

3.3 Kasutajaliides

Tarkvara tõlkimisel tuleb kõigepealt seisukoht võtta mõne põhimõtteliste probleemi asjus, millel võiks olla, aga seni ei ole, standardlahendust. Iga tõlkija leiutab jalgratast.

3.3.1 Vormid

Näiteks milliseid vorme kasutada eri funktsioonides? Kile. Praktilistes tõlgetes on näha pea kõiki kombinatsioone, aga asja selgusele mõjuks hästi mingi konventsiooni väljakujunemine. Kirjeldan üht võimalikku lähenemist.

3.3.2 Ingliskeelne on loomulik

Praegused ingliskeelse liidesega harjunud kasutajad on tõlkimise suhtes üsna skeptiliselt meelestatud. Olemasolev kuju on ju arusaadav ja igasugune muu kuju, ka eestikeelne, mõjuks kuidagi kunstlikult. Soomlased elasid selle haiguse läbi kümmekond aastat tagasi, kui paljude kasutajate arvates oli soomekeelne Windows õnnetusena võrreldav umbes maailmalõpuga. See läks aga kiiresti üle ja praegu pole nagu enam kuulnud, et keegi seal väga ingliskeelseid versioone eelistaks, kui soomekeelne olemas. Inimene harjub kõigega.

Kile. Siin on näiteks üks ekraanipilt Kuusalu koolipoiste kirjutatud programmikesest, mis loeb kokku võrguühendusele kulunud kroone. Eestikeelsus justkui väga ei häiri, mind vähemalt mitte.

3.4 Kvaliteet

Läheksin siit edasi praktikas nähaoleva oskuskeele kvaliteedi juurde. Probleeme on nii sisu kui ka vormiga.

3.4.1 Vormiküsimused

Näiteks seesama Kuusalu rahalugeja on sisuliselt täiesti arusaadav. Igale selle programmi sihtrühma kuuluvale inimesele peaks olema raskusteta mõistetavad kõik kirjad tema kasutajaliideses, samuti tema ohtralt tsitaatlaene sisaldav juhend. Sama arusaadav on teine elust võetud näide. Kas siis ongi põhjust väga nuriseda?

Tundub, et siiski natuke oleks, sest siinses vormis on näha näiteid laiematest tendentsidest, mis levivad üldkeelde, näiteks omastava käände funktsioonide vähenemine. Inglise keele eeskujul kaob omastavaline liitumine ja levivad nimetavas käändes lisandiga sõnaühendid, eriti kui see lisand on pärisnimi või tsitaatsõna. Teises näites on näha ka omastava kadumist ka mujalt, pluss sellistele tekstidele väga tüüpilist muutunud kasutuse ja reeglipärase kasutuse kooseksisteerimist.

3.4.2 Sisuküsimused

Kile. Hoopis hullemad on näited, kus vorm on korras, aga sisu puudub. See siin on küll lausa niisugune näide, kus lisaks sisu puudumisele on ka ühilduvus paigast ära. Kui tüüpilisemaid tõlkevigu tunda, siis saab mõnikord sisule jälile, tõlkides lause mõttes tagasi inglise keelde, nagu näiteks siin teises näites. Aga esimene näide jääb vähemalt minu jaoks küll täiesti mõttetuks. Miks ma siis ütlen, et see on hullem kui vormivigadega tõlge? Sest niisugune tõlge on kasutuskõlbmatu. Esiteks tekitab ta vajaduse kuskilt välja otsida ingliskeelne originaal, kui teksti ikka tõesti mõista on vaja. See siin on reklaamtekst, mille võib lihtsalt prügikasti visata, aga kui samamoodi on tõlgitud mõne olulise seadme kasutajajuhend, siis oleks mõista ikkagi tarvis. Teiseks tekitab selliste tõlgete nägemine trotsi eesti keele vastu ja eriti keeleameti vastu, mis küll nõuab eestikeelse juhendi olemasolu, aga ei pööra vähimatki tähelepanu selle sisule. Just möödunud nädalal leidsin lõikelillede väetise purgile kleebitud eestikeelse potililleväetise sildi. Originaalsilt oli saksa keeles ja mu saksa keelt ebapiisavalt oskav tuttav oli jõudnud kõik oma potililled sellega üle valada.

Selliste tõlgete põhjus on tõlketuru vähene diferentseeritus. Kui inimene on juba tõlkijaks hakanud, siis tõlgib ta kõike, mis kätte juhtub, alates lilleväetistest kuni geenitehnoloogiani, ainsaks terminiallikaks Silveti sõnaraamat. Eesti ülikoolides õpetatakse tõlkimist võõrfiloloogidele, mis on suhteliselt karjuvas vastuolus igasuguste tõlkimise põhimõtetega ja annab tulemuseks massiliselt just selliseid mõttetuid tõlkeid.

Üks näide. Inglise keeles on teatavasti suhteliselt vähe sõnavorme ning seetõttu võib mõne sõna liik ja lause struktuur sageli olla määratud alles lausesemantilisel tasandil. Kuna aga tõlkija lausesemantikani üldse ei jõua, st ei mõista lause tähendust, siis võib tulemuseks olla ükskõik mis, umbes nagu ka algelise masintõlke puhul, kus võetakse sõnahaaval sõnastikust vasted ja asendatakse tekstis. Our new solution reduces return to application times. Meie uus lahendus vähendab tagasipöördumist rakenduse aegade juurde. Kui tõlkija asja sisu ei tunne, siis pole tal mingit võimalust taibata, et return to application on siin tegelikult täiend timesi juures. Siin ei aita kuitahes hea võõrfiloloogi tõlkekoolitus. Vaja on pidevat kursisolemist kõnealuse tehnikavaldkonnaga, muidu ei ole võimalik tõlkida.

3.4.3 Kontrateooria

Samal ajal ei saa muidugi eitada keeleteadmiste vajalikkust. Ka asja sisuliselt väga hästi tundev inimene, kui tema keeleoskus kuidagi vildakas on, võib palju jama kokku keerata. On veel lihtne juhtum, kui inimene lihtsalt ei oska. Selliseid inimesi on, paljud neist teavad, et ei oska, ja küsivad vajadusel abi. Vastupandamatu vajadus kirjakeele järele tekib tavaliselt siis, kui tekst on mõeldud laiemaks avaldamiseks. Selliste inimestega on meeldiv suhelda ja ma olen üritanud neile kala asemel õnge pakkuda, st mitte seda lõiku valmis kirjutada, millega nad hädas on, vaid selgitada, mida võiks teistmoodi teha ja kuidas.

Kuid on ka vastupidiseid näiteid. Kui üldiselt on igal mõistlikul aparaadil sisend, mingi sisemine töötlus ja väljund töötluste tulemuste jaoks, siis leidub ka inimesi, kes töötavad ainult väljundile.

Valmistusin möödunud nädalavahetusel just oma kultuurkihist otsima Lauris Kaplinski seisukohtade näiteid, kui avastasin, et ta on väga abivalmilt reede öösel postitanud keelegruppi lühikokkuvõtte neist. Kile.

Paljude inimeste jaoks ei ole keel sotsiaalne nähtus. Nad samastavad eesti keele oma isikliku idiolektiga ja sellest lähtuvalt siis hindavad kõiki keeles toimuvaid muutusi. Näiteks Lauris Kaplinski väidab muu hulgas, et probleem on "paljude kõnelejate poolkeelsuses - nad ei suuda olemasolevate vahenditega (ja neid on igas elavas keeles niiehknii piisavalt) omi mõtteid väljendada ja arvavad, et uute sõnade sissetoomine neid päästab." Elavas eesti keeles olemasolevate vahendite hulka kuuluvad niisiis sõnad laibrari ja displei, mille asemele poolkeelsed toovad mingeid uusi.

Pärast leidsin ikkagi üles ka viite Lauris Kaplinski arvutitarkvara eesti keelde panemise juhendile: http://www.ariman.ee/linux/et-juhised.html. Kes teravaid elamusi otsib, see võiks lugeda. Seal ta väidab näiteks, et omatüvelisi lihtsõnu tohib kasutada ainult erandjuhtudel.

Seda võiks muidugi käsitleda huvitava ja uurimisväärse psühholoogilise probleemina, et kuidas selline idiolekti ja keele samastamine võimalik on, ka haritud inimeste puhul, aga praktikas see lihtsalt tüütab, kui jälle tuleb vaidlushuviline inimene, ütleb "keegi ju ei räägi nii" ja talle tuleb kõike algusest peale seletama hakata. Kahjuks pean ütlema, et on tulnud seletada ka filoloogidele, koguni põhitööna sõnastikke koostavatele filoloogidele.

3.4.4 Registrid

Miks mulle siis nii kangesti ei meeldi see väide, et "keegi ju ei räägi nii", või selle modifikatsioon "ei tohiks kasutada sõnu, mis pole käibele läinud"? Mitmel põhjusel.

Esiteks ei ole minu teada keegi uurinud, mismoodi siis eesti keeles arvutitest räägitakse. Kõik väitjad mõtlevad seni paratamatult iseennast ja oma tutvusringkonda. Tegelikult tundub pilt aga olevat nii kirju, et väikese otsimisega võib igale sellisele ringkonnale vastu seada teise sama suure ringkonna, mille keelekasutus vaidlusaluses küsimuses on täpselt vastupidine. Pealegi, nagu öeldud, muutub keelekasutus arvutialal väga kiiresti, nii et kui olekski mingi uurimus, siis võiks sellele tingimusteta tugineda vaid mõne kuu jooksul alates andmete kogumisest.

Teiseks ei saaks ju keel muutuda, kui rääkida tohikski ainult nii, nagu kõik juba räägivad. Keele muutumist sealjuures tunnistatakse. Sellest järeldaksin, et inimeste konformsuse vajadus on ikka nii suur, et kohe kuidagi ei julgeta midagi esimesena teha. Kui mass ees teeb, siis hea küll, aga palun muutustega mitte alustada minu firma tootest.

Kolmandaks näitab selline väide ilmekalt, et väitja ei tee vahet keele registrite vahel. Rääkida võib nii või teisiti, sellel pole ju oskuskeelega eriti midagi pistmist. Kõnekeel ja oskuskeel asuvad nii mõneski mõttes keeleregistrite skaala eri otstes. Nõudmised keelele nendes otstes on nii erinevad, et mõni oskuskeele nähtus ei saagi kuidagi kõnekeeles käibida. Näiteks oskuskeele jaoks hädavajalik tähenduste täpne ja süsteemne diferentseerimine lihtsalt ei sobi kõnekeelde.

Vastupidi ammugi mitte - kõnekeele hägusus mõjuks oskuskeelele hävitavalt. Oma kirjaliku väljenduse seadmine kõnekeele järgi on umbes sama hea soovitus kui arhitektidel joonlaua kasutamise keelamine põhjendusega, et ainult vaba pintslitõmbega sünnib õige maalikunst.

Või nagu hr Kaplinskile keelegrupis vastati: "Kui maakera vaadata piisavalt kaugelt, on vaja ainult üht sõna: täpp. Kõik muud võib unustada."

Veel üks mõttekäik neile, kes peavad kõnekeelt tähtsaks oskuskeele rikastamise allikaks: miks on teaduskeele, eriti täpsust ja universaalset arusaadavust nõudva arstiteaduse ja juura terminid ladina keeles? Üks põhjus on muidugi traditsioon, aga teine on puhtpraktiline: kuna ladina keel ei käibi kõnekeelena, siis ei tule tema puhul kõnekeelest segavat ja tähendusi ähmastavat mõju nagu juhtuks mõne elava keele valimisel rahvusvaheliseks terminoloogia aluseks.

3.5 Terminoloogia

3.5.1 Probleemseid terminimoodustusviise

Olen nüüd pikalt rääkinud ühest arhetüüpsest kõnekeele ja tsitaatlaenude eelistajast, aga probleemseid terminimoodustusviise on veel. Neist mõne ebaotstarbekuse kohta oskan ma põhjendusi tuua, mõnel aga mitte.

3.5.1.1 Põhjendatavalt ebaotstarbekad

3.5.1.1.1 Uuestilaenamine

Põhjendatavalt ebaotstarbekas on näiteks uuestilaenamine. Tehnika ei arene kiiresti mitte ainult ajas, vaid ka ruumis. Järjest laiemad rahvamassid saavad juurdepääsu moodsale tehnikale ja neil hakkab vaja minema sõnu sellest rääkimiseks. Sageli puudub neil massidel igasugune side emakeelse tehnikakirjandusega, sõnade allikaks on ekraanil ja juhendis nähaolev inglise keel.

Käivitub omaette võttes täiesti normaalne laenamise ja mugandamise protsess, näiteks inglise verbist to scan tehakse skännima. Konks on aga selles, et tehnikaterminina on juba aastakümneid kasutatud sealtsamast laenatud verbi skaneerima, millest viimase aja liigsufiksite kõrvaldamise kampaania käigus on saanud skannima. Seega on uue laenamise ainus põhjus tegelikult uute laenajate tehnikaalane harimatus. Sealjuures olen muidugi nõus, et traditsiooni puudumisel oleks täiesti ükskõik, kas laenata häälduse või kirjapildi järgi. Aga praegu on traditsioon olemas.

3.5.1.1.2 Laenamine, kui omasõna olemas

Palju ei erine sellest ka olukord, kus laenatakse hoolimata sobiva omasõna olemasolust. Eriti käib see stiililiselt markeeritud moesõnade kohta, nagu näiteks juba mainitud telekommunikatsioonid ja side.

3.5.1.1.3 Ringtuletus

Nagu üldkeelekorraldus maadleb sõnadega koheselt ja igapäevaselt (teise neist muuseas leidsin möödunud nädala Sirbist), on ka tehnikakeeles selliseid tuletisi, kus liidete järjestikusel lisamisel jõutakse lõpuks ringiga tagasi sinna, kust alustati. Näiteks võetakse verbist -er-liitega saadud vahend ja tuletatakse sellest uuesti verb, näiteks skännerdama või mikserdama. Teise neist muuseas leidsin möödunud nädala Sirbist. Sirp on hea keelega leht.

3.5.1.2 Vaieldavad

3.5.1.2.1 Omasõna + võõrliide

Ainuke põhjendus, miks selline kombinatsioon ei ole lubatud, on et seni pole selliseid keeles olnud. Aga keel ju muutub, ütlevad arvutiseerijad? Miks see siis ei võiks olla üks muutustest? Mingi nähtuse keelamine ainuüksi tema senitundmatusele viidates näitab, nagu mu vaidluskaaslastele mõnikord meeldib väljenduda, instituuditädikeste kivinenud arusaama eesti keelest.

Konkreetselt arvutiseerimisel on õnneks olemas ka seniste keelereeglitega sobiv etümoloogia, arvuti + seerima 'edasi-tagasi käima või sõitma', mis ürituse tegelikku sisu minu arvates väga hästi edasi annab.

3.5.2 Subjektiivseid raskusi

Räägiksin ka ühest subjektiivsest raskusest, mille põhjus on seesama ala kiire muutumine. Kas mõni keelekorralduse pakutud termin läheb läbi või mitte, selgub väga kiiresti, kõigest mõne aastaga. Ebaedu põhjus ei peagi olema see, et pakutud terminiga midagi valesti oli, häda võib olla ka terminiga tähistatava nähtuse enda liiga kiires muutumises, nähtus nii-öelda libiseb pakutud termini alt ära. Ka see võib juhtuda väga kiiresti võrreldes keelenähtuste jaoks harjumuspärase ajaskaalaga.

Sellest tuleneb mõnikord paraku vajadus oma avalikult väljaöeldud seisukohti liiga sageli muuta. Et mingi sõna läbi läheks, tuleb teda kõigepealt suhteliselt jõuliselt propageerida. Kui siis paar aastat hiljem selgub, et ei läinud läbi, siis on võrdlemisi ebamugav hakata propageerima lahendust, mille vastu seni sõdinud oled.

Näiteks inglise wizard tähistab tarkvaras mingit pseudointelligentset moodustist, mis aitab keerukamaid funktsioone sammhaaval täita. Esimest korda kohtusime tema tõlkimise vajadusega 95. aastal, kui ta esines praktiliselt ainult liitsõnades. Siis tundus täiesti mõistlik lahendus substantiveerunud tark, näiteks kirjatark, tabelitark jne. Ega see inimestele eriti ei meeldinud. Meie kinnitusega, et idamaa targad jne, oldi nõus, kuid peeti seda sõna tänapäeva keeles siiski eelkõige adjektiiviks, mis tegi ta kasutamise ebamugavaks. Surusime ta siiski kõigisse mõeldavatesse allikatesse sisse ja harjutasime teda kasutama nii mõnegi produktiivse õpikukirjaniku.

Probleemid aga aina kuhjusid koos kõnealuse asjapulga leviku laienemisega, kuni ükskord 98. aastal tuli mul ühe panga jaoks tõlkida InstallShieldi kasutajaliides (see on see pilt, mida näete tarkvara installimisel). InstallShield aga tarvitab wizardit igas kujuteldavas ja kujuteldamatus kombinatsioonis teiste sõnadega. Seal lihtsalt enam ei saanud targaga hakkama.

Hingasin sügavalt sisse, pigistasin silmad kinni ja asendasin ta igal pool viisardiga, mille Hanson tuletas murdesõnast viisas. Liite pejoratiivsus sobib asjanduse pseudointelligentsusega. Selle ametliku etümoloogia kohaselt on sarnasus vastava ingliskeelse sõnaga üksnes juhuslik kokkulangevus, kuid tegelikult on see kokkulangevus muidugi ainus põhjus, miks viisard võiks käibele minna.

Olen kindel, et vähemalt 99 protsenti eestlastest ei pannud seda muutust tähele ja ka ülejäänute enamik mõtles et näe, sõnastikutegijad ka lõpuks taipasid. Kuid mulle ei anna rahu mõte, et kuskil on üks maakooli arvutiõpetaja, kes meid usaldades tarka kolm aastat oma õpilastele peale surus ja nüüd tunneb ennast petetuna. Pettunud inimesi tõepoolest oli, sest ma sain oma Arvutimaailmas ilmunud selgitava artikli peale koguni kaks kurja kirja targa kaitseks. Seda on väga palju, arvestades eestlaste üldist sõnaahtrust. Kõigi aegade rekord on muuseas Ustus Aguri viimaseks jäänud terminiettepaneku, häälduspäraselt kirjutatud onlaini käes - kolm kirja ja üks telefonikõne.

Aga muidu läheb viisardil hästi, igal juhul paremini kui omal ajal targal.

3.6 Teooria puudu

Häirib ka see, et puudub (vähemalt minule ei ole teada) teoreetiline põhjendus, miks on eesti keele reeglid just sellised, nagu nad on. Teiste sõnadega, miks on eesti keelt vaja säilitada, ja kui säilitada, siis miks just sellisena, nagu ta on praegu. Siinses seltskonnas need vajadused lihtsalt postuleeritakse, nagu ma olen aru saanud, aga inseneriga vaieldes selline postuleerimine ei tööta. Insener küsib: miks?

Praegu ei ole mul talle palju rohkem vastata kui et mulle lihtsalt meeldib nii. Kui talle meeldib vastupidi, siis tuleb tunnistada et maitse üle ei vaielda ja eriarvamusele jäädes lahku minna.

Keelehuvilise elu ratsionaalselt mõtlevate inseneride seltskonnas oleks palju kergem, kui oleks kasutada mingisuguselegi põhjendatusele pretendeeriv selgitus eesti keele vajalikkuse kohta praegusel kujul. Kasvõi demagoogiline selgitus, peaasi et vähemalt esmapilgulgi jätaks põhjendatud mulje. Kõik seni mulle teadaolevad ratsionaalsed argumendid on paraku kiire ja täieliku inglise keelele ülemineku poolt. Eesti keele poolt on ainult emotsioonid. Väga sügavad ja õilsad, aga siiski kõigest emotsioonid, millest inseneriga vaidlemisel suurt kasu pole.

4 Olukord

Lõpuks paari sõnaga ka arvutiala oskuskeele olukorrast, nagu pealkirjas lubatud. On rõõm ette kanda, et olukord paraneb tasapisi, aga järjekindlalt.

Kirjastustesse võetakse jälle tööle vahepeal rahapuudusel lahtilastud keeletoimetajaid.

Tõlkijate hulgas on näha esimesi märke spetsialiseerumisest, esimesi keeldumisi ahvatlevatest töödest, väga õige põhjendusega "ma ei tunne seda ala".

Kile. On hakanud ilmuma keeleliselt üsna korrektseid arvutialaseid raamatuid, mille tegijate hulgas pole kedagi, keda traditsiooniliselt aguristiks peetaks. Näiteks GT Tarkvara väljaandel ilmunud kollase võhikute sarja osad (mis erinevad varasematest Koge kirjastuse omadest nagu öö ja päev) või Koolibri ilus värviline Interneti nõuannete raamat.

Võrgufoorumitel keele üle vaidlevate arvutiinimeste keeleteadlikkus kasvab pidevalt. Kui 90ndate alguses oli Hanson seal praktiliselt üksi korrektset tehnikakeelt kaitsmas, siis nüüd on olukord üsna vastupidine. Eelpool näidatud Lauris Kaplinski provokatsioonile tulnud paarteist vastust vaidlesid kõik talle vastu. Ja mis kõige meeldivam, need vastuarvamused olid enamasti ka ilusti argumenteeritud.

Nii et elame veel.